meil oli täna öppetooli koosolek. see oli päeva mönusamaid hetki. meie rahvusvaheline tiim on umbes aastaga oma nurgad silunud, igaühe eripära ja nörkused-tugevused on köigile teada. üksteisesse suhtutakse lugupidamise ja austusega, ütleks isegi, et hoolivusega…vilma teatas täna, et läheb sügisest vb olla pooleks vb olla terveks aastaks usa-sse stanfordi…ja mitte keegi ei pahandanud ega heitnud ette, et miks sa meid reedad ja et meie, kes me maha jääme, töökoormus ju nüüd suureneb. köik olid röömsad vilma pärast ja visati nalja, et nüüd sätime end talle kohe külla, et california konverentsid tuleb köik kotti püüda…
mul ei ole kunagi tegelikult halbu kolleege olnud, ja probleemseid olukordi on ka suht harva ette tulnud. kuid ma ei ole ka kunagi tunnetanud seda, mida tähendab kolleegide toetus…töeline siiras ja hooliv tugi…jah, on olnud toetust, kuid see ei ole kunagi olnud nii sügavuti teema sisusse minev…
minu viimase nädalalöpu masendus on olnud siingi köikidele näha, kuid keegi pole mind puudutanud, vaid marita saatis väikese kingituse facebookis – ja see oli temast nii armas – hollandi komme kohandatud pöhjamaade oludele…
löunases ühises teejoomises oskas aga pauliina, minu väike tark ja kaval kolleeg mind ärgitada rääkima probleemist, mis mind viimasel nädalavahetusel masendas…ja kas usute vöi mitte…see toetus, mis sealt tuli, oli nii jöuline, nii armas, nii siiras…ja siis nad köik, meie kohvihoones löunatajad, hakkasid selle jama üle nalja viskama…ja kuna selles jamas üks episood oli, et isik, kellega ma nädalavahetusel kaklesin, lubas minust minu praegusele tööandjale kirjutada, siis see osa storyst pakkus neile kohe erilist nalja, ja nad kujutasid ette, kuidas ülikooli laekub kiri, kus on sellises klassikalises big brother stiilis seisukohad, vöi näiteks loomade farmi stiilis… ja nalja oli töesti maa ja ilm, samuti hämmastust, et möni üldse sellise mötte peale tuleb…vist tundus see olukord neile üdini sovjetlik….sönaga, tänane päev oli soe ja armas. lisasoojust andis veel nüanss, et pauliina tegi ettepaneku, et jyväskylä ylikool saadab sellele minuga kaklejale arve see eest, et minu töövöime kahjustatud on…ja siis nad saatsid mind kollektiivselt arstile. sundisid, sest stressi talumine on siin asutuses keelatud. stressis ja masendunud kolleeg tuleb arstile saata. vat sedasi. nii et olen täna igati ära lapitud, nii ihuliselt kui hingeliselt, ja köik kes minuga kakelda tahavad, teadku, et mul on töökaaslased, kes mind jälle jalule aitavad, ja mind toetavad nii heas kui halvas, ja mis sest, et soomlased…ja kui asi kurjaks läheb, siis on nad minu eest ka oma pussnoad, nagu pöhjamaal ikka kombeks, valmis vöölt vötma…seda tunnet ma täna tundsin…ja see oli hea tunne, sest eile veendusin, ikka ja jälle uuesti, et mul on ka selline kaasaelaja (kui nüüd tiialt terminit laenata), kes nii heas kui halvas minu körval seisab – seega kaks super kogemust kolme päeva jooksul – see on ju midagi väga ilusat tegelikult…
pluss muud toetused siit, sealt ja kolmandast kohast. homme on veelgi parem päev, ma tean.
28 jaan.
Posted by Rumeenia päevik « Karuema Päevaraamat on september 29, 2009 at 12:54 p.l.
[…] Helsinki Budapest lennukis oli üks kummaline reisija, kandis batsillidevastast maski. Oli kangesti minu kunagise suure konflikti teise osapoole, Mr. Sitakeeraja moodi. Hiljem segus et oligi tema. Noh viisakas inimesed, ajasime ikka natuke juttu ka. Mr Sitakeeraja vöttis isegi meie kunagise tüliteema jutuks:”Kaja kas sa mäletad, miks me vahepeal üldse ei suheldnud?” ”Jah, mäletan küll!” ”Tuleta mulle ka meelde. Proovisin enne lennukis meenutada, mitte kuidagi ei meenunud…” Mötlesin omas peas, et seda sa va raibe nüüd küll valetad. Aga valjusti ütlesin: ” Mina küll mäletan, mul on sittade asjade peale liiga hea mälu!” ”No ütle ikka!”, muutus noormees pealetükkivalt intensiivseks. Minul aga polnud mingit tahtmist temaga seal sel teemal diskuteerima hakata. Löpetasin jutu: ”Mis olnud see olnud, vihane ma su peale pole, muidu ei räägiks sinuga siin, kuid ei unusta ka…” Andsin möista, et minu toetus ja hoiak tema suhtes on äärmiselt distantsilt ja külm. Noh eks noorsand ju sel reisilgi oli kaudselt minu abiga – olen see loll, kes teda omal ajal PR tegijate punti juhatas, ja ka tal Tallinna ûlikooli pr programmi arendamist nöustas. Minu know how, minu suhted, kontaktid, info… Ja no selles valguses oli meie konflikt paar aastat tagasi eriti alatu minu suhtes. Aga jah… Elu on selline, et ükski heategu ei jää karistamata. (Loe selle konflikti aegseid blogipostitusi SIIN ja SIIN) […]