Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

2008 on tugevate äärmuste aasta, kus käärid on ääretult suured. On väga oluline et inimesed ei läheks negatiivse poole peale, vaid õpiksid nägema positiivset.
Haigused ja depressioon tekivad siis, kui inimene ei julge ennast väljendada. Tehakse seda, mida teised tahavad. Aga ühel hetkel saab kehal mõõt täis ja ta leiab ise mooduse, kuidas teda kuulama panna. Tavaliselt tuleb see õppetund negatiivse kogemusena. Inimesed peavad õppima kuulama oma sisehäält ja olema oma otsustes ise kindlad.

Üks nipp endas negatiivset assimileerida on selline: kui tunnete negatiivset tunnet, olgu selleks hirm, armukadedus piinlikkus või süütunne, peaks lausuma” Mina KOGEN praegu hirmu (armukadedust, süütunnet jne.)
Tuleks lausuda kindlasti sõna “kogema” ja seda peaks tegema just siis, kui tunne võimust võtab.
Seda öeldes hakkate tundma, kuidas te lähete mõtlemiselt üle tajumisele.
See negatiivne tunne ei ole enam meie meeltes, ei ole enam passiivselt alateadvuses, vaid meie kõrgemas teadvuses, kus me seda ise kontrollime, mitte ei lase sellel tundel ennast kontrollida.
Peab uskuma oma väesse!

Peaks vaatama enda sisse, vaatama otsa oma varjudele, tunnistama neid ja kui neid tunnistada, siis on võimalik neid ümber teha. Aga kui öelda, et ei, mina pole selline, minu sees pole selliseid tundeid, siis pole ka midagi ümber teha ja me maadleme selle negatiivsusega edasi. Kõik negatiivne, mis on meie sees, mõjutab igapäevast elu igal sammul. Häid tundeid jällegi ei maksa sõnaga “kogema” muuta, sest me kogeme negatiivset, see on mööduv, aga positiivses me OLEME.
On vaja olla siis ja praegu, on vaja tingimusteta armastada, õppida andeks andma, ükskõik mis ülekohtuseid tegusid ka meie vastu ei ole tehtud, ja tuleks õppida kuulama oma südame häält.
(Mai-Agathe Väljataga ajakirjast “NAISED” jaan. 2008)