.jpg)
Ma arvan, et te kõik olete oma pere, tuttavate ja sõprade ringis kokku puutunud sellega, et suguvõsa (pere, sõpruskonna) lapsi võrreldakse…
A la “noo kas Mati on ka pikemaks kasvanud juba, meie Jüri küll on viimase kuuga neli sentimeetrit kasvanud… Mulle tundub, et Mati ikka nii palju nagu kasvanud pole…” või siis et “No meie Mari küll juba loeb. See on nii imelik, et teie Kati veel kolme aastaselt tähtigi ei tunne…” või siis sellised repliigid “Noh mis neil viga, nad on ju rikkad, nad saavad oma lapsi erakooli panna. Meie oleme tavalised vaesed inimesed, meie lapsed peavad tavalises koolis käima, aga vot kunagi me näitame neile. Eks neist eliitkoolidest kavavadki ainult mingid imelikud…” jne jne.
Ma olen oma elu jooksul kõiki neid versioone kohanud ja rohkem kui ühe korra…Ja ma ei saa aru, mis inimesi vaevab.
Tegele oma lapsega ja küll ta siis kasvab ja areneb ja igaüks on ju oma geneetilise koodiga, ja igaühel on see kasvamine erinevas stiilis, kiiruses, ja rütmis…Ja see, et mõni ei saa panna oma last eliitkooli, kuna pole raha õppemaksuks, on ka lahendatav. Konkreetselt inimesele, kes minule seda on kunagi ette heitnud, tahan öelda, et ära virise, et raha pole. Aja perse diivani pealt üles ja võta omale teine ja kolmas ja neljaski töökoht, et lastele võimaldada seda, mida sa tahad neile võimaldada. Aga mitte ära kadetse, et teine võimaldab midagi enamat kui sa ise…Kõik on ikkagi meis endis kinni – kuipalju me püüame ja üritame. Ja nõme on teist milleski süüdistada – veelgi nõmedam on aga teisi süüdistada selles, et need pingutavad ja selle läbi ka midagi saavutavad.
Ja üks asi, mida ma kunagi oma sugulaste, lastelastega ja üldse lapstuttavatega EI TEE – on nende võrdlemine – nii pikkuse, laiuse, lugemisoskuse vmt järgi. Ma tahan ikka ja ainult ja alati kõiki neid tunnustada ja märgata ja kiita ja just selles osas, milles nad on hetkel head ja tugevad ja tublid. Kui inimene usub, et ta on hea ja tubli, siis ta selleks ka saab. Võrdlemised ja kadedused tekitavad halba energiat ja see laastab inimest. Või ehk nagu Usku kirjutas, et õnnetud “inimesed on kaded”, või oli see vastupidi…?
Karuema Päevaraamat 
Posted by P6rgukiz on jaanuar 23, 2008 at 2:56 p.l.
Kadedus ja õelus on üks vastikumaid asju inimeste iseloomude juures.
Mulle isiklikult meeldib, kui teistel hästi läheb ja kade pole üldse 😀
Ja kõik lapsed on erinevad, nagu näha ja kogeda 😀
Mulle ainult see ei meeldi, kui keegi lapsevanem räägib, et issand, kas Su laps ei oskagi seda veel, mis minu oma selles vanuses? 😛
Posted by Kaja on jaanuar 23, 2008 at 8:44 e.l.
aga see on ju väga loomulik, et Regina sinu kangelane on, nii nagu teiste emade lapsed on teiste emade kangelased. ja selles see unikaalsus ongi, et igayks meist on oma saatusega ja igayhel meist oma tee käia ja kannatused kannatada ja röömud tunda. ja seda ei saagi vörrelda.sest see on nii isiklik ja erinev…aga Regina on minu kangelane ka 🙂
Posted by Sleeping Beauty on jaanuar 23, 2008 at 5:16 e.l.
Ja jah, mu laps on ilus, ja armas, ja tark ja pai, ja nii edasi— ja kui ma kuulen rohkem kui nelja viit ema sellist juttu raakimas- astum ma korraks vahele ja ytlen neile- My daughter Has cancer and she is fighter. She is my hero.
Selle peale tekib vaike vestlus ja jutt laheb selle peale- Mu tytrel on 10 korva poletikku olnud, mu pojal veti pimesool valja, mu tuttava lapsel on Autism….
Minu jargmiseks kysimuseks on siis- minut tagasi olid nad targimad ja ilusamad lapsed maailmas- mis juhtus? ( ja mind teades ei hoia ma oma keelt hammaste taga).
Julm vark see lapsevanemaks olek
Posted by tumeblondi on jaanuar 22, 2008 at 8:25 e.l.
Nojah, mu naabrid-sugulased on õnneks ka sellest totakast pärimise-võrdlemise kombest võõrutatud. Ja sain sellest üle nii, et üsna algusest peale teatasin, et mu lapsed on nii ainulaadseid, et neid ei saagi teistega võrreldes – ainult meie pere omad, minu ja mu mehe järglased ja teisi selliseid rohkem polegi olemas terve maamuna peal:) See pani enamikul norijatel suu kinni…:))
Posted by Larko on jaanuar 21, 2008 at 11:16 p.l.
Hiljuti vaatasin YLE Areenas saadet kus üks inimene ütles, et teda taheti esimesest klassist pärast jõuluvaheaega abikooli visata kuna ta polnud veel lugemist selgeks õpinud. Vaheajal aga selgus et ta polnudki rumal vaid lihtsalt vajas tugevaid miinusprille. Need talle muretseti ja kohe saigi lugemise selgeks.
See inimene on täna väga austatud vanemkirjanik.