Päevad on kiiresti pikemaks ja valgemaks läinud, ja igapäevane uudis ja jututeema siin Soomes on, et kas on juba kevade märke tunda, vöi et natuke rohkem valgust ja elu…Kuigi veebruar veel oma tavaliste 30 kraadiste külmadega tahab elamist ja osa märtsigi ilmselget talve ees ootamas…siiski Keskisuomalaises oli täna teade, et kaamos on löppenud, ja päike paistab taas Utsjoella…
See on kummaline, kui eluline asi on valgus siin Soomes. Pole kunagi valgust Eestis elades NII tähtsaks pidanud…Ja Soome pime mulle tegelikult meeldib – see on selline töeliselt müstiline pime. Pimedast pimedam pime…Eriti hörgutav on see pime maanteel, kui tee on ääristatud kaljudega, mis oleks nagu sissekäiguks teispoolsusesse, ja taevast lendlev lumepuru höljub kaljude vahel autotulede vihus…ja siis vahepeal taamal kerkivad pimedusest tumeda puude siluetid – mis tunduvad olevat nagu igaveseks kivistunud igavikuvalvurite odad…Ja vastutulevad autod keerutavad üles lumetuisku, nii et hetkeks tundub, et kaos on saabunud ja minna pole kuskile – lihtsalt tulebki olla selle kaose sees….Ja siis on jälle ainult ja vaid pimedus. Pimedast pimedam. Nagu sissepääs teispoolsusesse, kus valgust iial ei näe.
17 jaan.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Tiiu on jaanuar 17, 2008 at 4:07 p.l.
Nii ilukirjanduslikult köitev tekst taas….Kaja, peaksid kirjanik hoopis olema.
🙂
Posted by karmen on jaanuar 17, 2008 at 12:05 p.l.
Huvitav jah, et Soomes on see olnud juba pikka aega trendiks muudkui kaamosest lobiseda.Pime aeg ongi enesesissevaatamiseks ning rahunemiseks. Miks tehakse küll probleem asjast, mida nagunii muuta ei saa?
Aga ilus jutt neist kaljudest. Mulle on nad alati meeldinud eriti kevadeti ja sügiseti kui on olnud öökülm ja hommikul päike paneb kivid sätendama nagu teemantmäed.