Millisena näevad asju Turistid…Sattusime Reisikaasaelajaga (fotol)vana aasta viimase päeva hommikul kohvile ühte lummavasse sadamakohvikusse: Olles enne ostnud kõrvaltänava boulangerie’st mõned värsked croissant’id ja shokolaadisaiad, siirdusime kohvile “kuskile mujale”, nagu Reisikaasaelaja arvas…Ja sattusime “pildi sisse”, mis pani fantaasia lendama…
See vana aasta viimane päev oli Sellele Mehele tavaline…Päike kõrvetas juba hommikust, kuid tuul oli jahe. Mees võttis oma koeraniru – no kuidas ta olekski saanud seda loomakest maha jätta, sõbrad ju üksteist maha ei jäta – ja läks oma tavalisele jalutuskäigule jahisadama kaldapealsele…Seda jalutuskäiku teeb Mees igal hommikul, olgu vihm või päike, olgu püha või argipäev. See on osa Mehe päevarutiinist, nagu hammaste pesemine või habeme ajamine…
Väikese sadamakohviku omanik oli väliterrassile kileseinad üll tõmmanud, just selle Vahemerelt puhuvad tuule kaitseks, kuid püsikundesid see ei häirinud (ja Turiste oli vaid kaks), sest sees oli kõik nii nagu koguaeg -turvaline ja tuttav…Gaasilamp pusserdas sooja õhku välja, ning see tekitas koos väljast tuleva kirka päikesevalgusega illusiooni, et suvi ongi juba käes…Mees istus koeraga koos aknaalusesse lauda, kus ta tavaliselt igal hommikul istus, laskmata ennast häirida kõrvallauda sattunud Imelikest Turistidest…Põgus pilk kõrvallaua veidrikele, keskendus mees iseendale ja oma koerale…Ettekandja Poiss oli juba valmistanud kohvi, caffe noir, nagu tavaliselt…Ja kiirel sammul kandis ta selle Mehe lauda, väikeses elegantses tassis, lisandiks rutiinne hommikutervitus, ja kommentaar ilmast või algavast päevast, kes sest tegelikult aru sai?…Haaranud kõrvalolevalt laualt hommikused ajalehed, asus Mees jooma oma tavalist hommikukohvi koos värske ajalehega…Paari hetke pärast otsustas koerake hüpata mehele sülle, et nii ka kohvi aroomist ja värskest ajalehest osa saada – oh neid väikseid armsaid koerakesi küll – mõtlevad vahel nagu inimesed…ning natuke sügamist taheti vist ka välja nuruda…Masinliku liigutusega sai kohvitassi hoidvast käest koera sügamise käsi…
Teised mehed kohvikus baarileti ääres arutasid midagi väljul häälel – vist mõnda hiljutist sprodiüritust või mõnd ilusat naist…Kes teab, mida Mehed Lõuna Prantsusmaal hommikuti kohvikus arutavad…
Sadamakail hakkas Usin Naine kai äärde aetud kaatreid ja jahte koristama, asjalikult oma ämbrite, harjade ja lappidega kolistades…Väikesel põiktänaval kohviku kõrval, avas Kaupmees oma Asjaliku Sodi Poe, kust Imelikud Turistid omale French Riviera raamatu said lõpuks osta, inglise keelse, üllatus üllatus Prantsusmaa kontekstis…Ja Kohviku Ettekandja Poiss teadis isegi, kus on Imelike Turistide kodu – Eesti ja teadis, et sinna on ka umbes 3000 kilomeetrit…Loomulikult soosis selline teadmine väikese jootraha jätmist…
Veel hetk kaldapealsel, aasta viimase päeva hommikuidülli, ja Turistid lahkusid oma järgmistele avastustele…Teadmisega, et elamise rutus on vahetevahel väga oluline püüda hetke…Kui muul ajal mitte, siis vähemalt vana aasta viimasel päeval oma hommikukohvi ja värsket croissanti nautides…
Karuema Päevaraamat 
Posted by Kaja on jaanuar 14, 2008 at 7:27 p.l.
tähh kiidusõnade eest!
Posted by reet on jaanuar 14, 2008 at 3:55 p.l.
Vau! Selline jutt, milliste poole ma ise pyydlen. Aga alati ei kuku välja, juurde luuletada ei oska ja yleliigset välja löigata ei raatsi 😦
Reisikirjad on mu lemmikud. Kunagi Est.Air tegi jutuvöistluse ja seal rahvas kirjutas ikka töeliselt häid asju – see on ka ainuke netiseltskond olnud, kus ma omal ajal olin väga aktiivne ja ennast hästi tundsin (ja enda saba töstes – ise ka mitu auhindu sain). Kahjuks jättis Est.Air asja katki.Nii ma siis söelun blogidest, kuni vahel möne hea pärli leian. Nagu see siin.
Ega ma umbropsu kah ei otsi, kirjutaja laad peab juba enne meeldima.
Posted by Tiiu on jaanuar 14, 2008 at 8:37 e.l.
See oligi nagu novell, küll sa ikka kirjutad hästi!