Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Ja nii ongi. Minu reisikaasaelaja tegi selle vea, et otsustas minu, va jänespüksiga koos ja meie suure Volksvagen Passu-autoga ronida mööda kitsast mägiteed umbes 527 meetri kõrgusele. Toulousi linna lähistel. Ja kõiges selles olin ma ise tegelikult väga ja ainult süüdi. Nimelt – sõitnud juba mõnda aega jätkuvalt ja juba veidike tüütavalt kaunist Vahemererannikut, tuli minu väikesesse jobusse karupeakesse hiilgav idee – et miks mitte vaadata asja natuke rannikust eemal… Tehtud mõeldud.
Kaardilt leidsin üsna kiiresti rajakese, mida märgiti kui “ilusat ja vaatamisväärset rada”, ja mis siin enam pikalt arutleda. Reisikaasaelaja nõus ja auto nina selle suure etteaimamatu ilu suunas…Kui inimesed teaksid, mis neid elus ees ootab, siis nad tõenäoliselt paljusid asju lihtsalt ei teekski…
Esimesed meetrid mäkketõusu olid niisama naljakad ja kilkasin noh nalja pärast, sest naised ju ikka vahel peavad kilkama 🙂
Aga siis läks asi järjest hullemaks…Ja kui me korra juba ka tagurdama pidime, et vastutulijad, s.t allatulijad mööda pääseksid, siis hakkas rinnus puperdama küll. Sest tagant ei olnud enam teed näha ja eest ka ei olnud enam teed näha. Näha oli vaid taevast, mis hakkas sealt, kus maapind lõppes…Ja oma julge kolmveerand sellest tõusust kulgeski nii, et süda pidi seisma jääma…
Kui me lõpuks esimesele suurema platvormiga lapikesele jõudsime, värisesin üle kere, ja pisarad voolasid, ja nutt oli kontrolli alt väljas, kuigi endal oli naljakas sellest tobedast olemisest. Jalad ja käed ja kogu keha oli nagu soe sült, ja kõhus oli selline tunne, nagu vist enne surma inimestel on, kui kogu sisikond automaatselt ja lõplikult tühjeneb…
Noh reisikaasaelaja jõulisel toel talutusin lähimasse pannkoogirestorani, ja klaasike valget veini aitas taas inimeseks saada.
Lihtsam oleks olnud seda retke ette võtta jalgsi, sest suur auto ei ole tõesti sobivaim mäkkeronimise riist 🙂 Aga vastu pidas meie Passu ja selle eest olen talle tänulik. Kujutate te ette, mis oleks juhtund, kui auto ka oleks vedelaks löönd?
Ja muidugi on oluline juht. Autojuht. Sest sellistes olukordades saad olla vaid inimesega, keda tõesti 150 protsenti ja pimesi usaldad. Muidu ei saakski…
Pildid on tehtud mäe otsast, kui käed enam ei värisend ja jalad juba kandsid…