Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Täna veendusin selles, et inimesed, kes teisi õpetavad, teavad väga harva selle õpetatava valdkonna praktilisest elust. Vähemalt ülikoolis kipub see nii olema.
Täna selgus, et meie osakonnas oleme mina ja Pertti ja nüüd ka noor uurija Salme, kes minuga teooria kursusel väljaõppe sai, ainsad, kes jagavad midagi kaasaegsetest kommunikatsioonivõimalustest, näiteks nagu blogid…Ja ometi me õpetame seda asja…
Näiteks meie noor värskelt doktoreerunud kolleeg oli jummala üllatunud, kui kuulis, et blogi on võimalik ka mitteavalikuna teha, ja et paljud riigiasutused kasutavad blogimist suhtlemisel erinevate gruppidega…jne.
No muidugi meie osakond on ses mõttes ka eriline…et ma ei ole siiani töötanud üheski nii viletsa sisekommunikatsiooniga organisatsioonis kui meie oma on…Et see fakt, et kingsepal pole kingi, peab ikka väga paika.
Täna siis tegin meile sisekommunikatsiooniks kinnise blogi – vaja oli jõulu-aastapäevapeo pildid kõigile kättesaadavalt, aga mitte avalikult, riputada.
Ei viitsinud muid vahendeid otsida, mõtlesin, et viskan blogisse…ja võta näpust – sihuke paanika – et kuidas ja kas ja mis nüüd saab. Tõenäoliselt varsti ärkab ka osakonnajuhataja ja küsib, et kas see on üldse seaduslik ja otsib mingi suvalise, kuid olulise “paragrahv 5-e”, mis seab kõik kahtluse alla…
Ehh, Suomi:)