Minuga on nüüd nii, et nagu valgus oleks mu peale tulnud:) kui nüüd sedasi natuke eneseirooniliselt asjast rääkida…
Palju on mu käest küsitud, et mida sa sealt Soomest otsid. Ja nüüd ma saan vastada, ma tean mida vastata…Ma otsin iseennast.
Eestis olin ma mattunud töö ja kodu ja perekonna ja ühiskonna ja veel mitmegi töö ja ma ei tea veel mille alla ja vahele…Mul oli aastas Tartu Ülikoolis umbes täpselt 21 klassitäit erinevaid kursusi, pluss juhendamised, pluss veel tööd ja uuringud väljaspool ülikooli, sest ülikooli lektori palk võimaldas kenasti katta sõidukulud Tallinna ja Tartu vahel, ja ka ööbimiskulud Tartus…
Loomulikult ma sain natuke reisida, sest konverentsidel sai käia, ja see oli ka ainus minu hobidest, mis on säilinud viimase 24 aasta jooksul. Ehk siis ajast, mil abiellusin, ja asusin perenaise rolli ja abikaasa rolli ja ema rolli jne. Mõnda aega mu laulmise hobi ka kannatas välja, kuigi probleemidega – sest ikka juhtus nii, et lapsehoidjatel ei olenud võimalik just sellel ajal tulla, kui lauluproov oli, ja hiljem või varem polnud enam nagu vaja…Isegi oma vana klaveri kinkisin ära, sest mu masendus oli nii suur…
Aga mu muud hobid – plaadid, postkaardid, kirjutamine….See kõik jäi kuskile tahaplaanile, koos minu endaga…
Nüüd Soomes, ilma igasuguste süümepiinadeta olen hakanud tasakesi oma hobisid tagasi saama – klassikalise muusika kontserditel juba käin, taas, – Jyväskylä Sümfoonikud on eriliselt head, muideks…Ujumas ja õues tatsumas ka…Ning nüüd, tänu Elviinale, avastasin postcrossingu ja hakkasin taas oma postkaartidega jaurama – tänaseks esimesed saadetised tehtud ja 5929 kilomeetrit kaarte saadetud, mis ka kätte saadud…
Ja muidugi ühe uue hobi olen ka siin saanud, või ehk siis ammuse salaunistuse realiseerinud – käin joonistamas. Jah ja tõepoolest, nii nagu on võimalik karud tantsima õpetada, nii on kunstiandeta inimesi võimalik joonistama õpetada…Varsti paenen juba näituse üles:) Ja abikaasa arvas, et tema peaks mu piltide müügiketi välja arendama 🙂 Ning muidugi fotograafia siia juurde veel, mis on vaat et põnevamgi, kui piltide joonistamine, kuid mitte lihtsam, kuigi võiks nii arvata…
Ning siis veel üks asi – kui mu viimane laps ka iseseisvaks on saanud, siis ostan omale uuesti klaveri ja hakkan taas oma lemmikuid sellel klimberdama. Ja arvaku naabrid mida tahavad. Ning ehk lähen kuskile laulmagi jälle?
Tegelikult ma ei ole Soomes haruldane oma hobide ja egoismiga vahel endale ka aega pühendada. Siin on selline hobitamine täiesti tavaline. Kolleegid tõttavad kõik kell neli oma hobidesse ja nii peaaegu et iga päev. Võib olla seepärast nad ka siin seda sügismasendust ja stressi taluda jaksavad? Ja alati heatujulised on?
Karuema Päevaraamat 
Posted by P6rgukiz on detsember 4, 2007 at 5:42 e.l.
Ma olen kohati mõelnud, et miks…
Kõik küsivad, millal tagasi tulete, mis seal parem on, mida siin ei ole? Ma alati vastan, et me ei tule tagasi, siin ei ole enam midagi, mis seal on 😉
Lugedes nüüd Sinu kirjutist, jõudsin ma järjekordselt oma mõttes selleni, et siin on elu, MEIE eraelu, vabadus, privaatusus ja tahe midagi teha.
Absoluutselt mitte keegi ei sega meie tegemistesse endid, nad ei suuda meid mõjutada olema keegi teine, nad ei suuda meid panna last kasvatama kuidagi teist moodi jne.
Me ei pea kellegil kohustustest külas käima.
Me saame teha siin maal mida me tahame, ilma, et oleks kontroll peal.
Me saame tegeleda oma hobidega, ilma, et peaks tegema 12h tööpäevi pluss nädalavahetused. Laps näeb isa kindlasti rohkem, kui ta seda Eestis näeks 😉
Elu on vaba, on ainult need kohustused, mis me ise omale oleme võtnud vabast tahtest, ehk siis peresisesed ja iseenda kesksed.
Need on rahulolu mõtted 😀 Ja mu abikaasa jagab neid mõtteid minuga 😀 Sest kui me ei oleks siin õnnelikud, ei oleks meid siin olemas 🙂
Sellel teemal võiks pikalt laialt kirjutada, aga ma ei saa seda omas blogis iial teha, sest siis vaesed sugulased-tuttavad solvuvad hingepõhjani 😛 Ja kui kirjutada, siis tundega. Öelda oleks niiii palju 🙂
Posted by Kaja on detsember 3, 2007 at 10:45 p.l.
jah eks see blogimine ole ka mu kirjutamise hobi. aga olin vahepeal eestis, ja tegelesin nende asjadega,millest siin kirjutasin, et mis hobidega tegelemist omal ajal takistama hakkasid…
ja arvutiga oli ka natu jama. ja mõtteid ka nagu polnud… nii et…jah, vahepeal peab natuke hinge tõmbama:)
Posted by sjgelle on detsember 3, 2007 at 10:18 p.l.
Aa, sa hobitasid vahepeal, et Sind nii kaua näha polnud. Kui oled harjunud, et inimene iga päev blogitab(kas see polegi siis su hobi?), siis paaripäevane vahe torkab kohe näppu.