Helsingin Sanomate veebisivult leidsin sellise asja – et saab arvutada välja päeva, millal sured… (testi juurde pääsed klikkides pilti või lingiga tekstiosa)
Algul võttis kõhedaks, ja mõtlesin, et no mida nüüd, et kas see on nüüd midagi sellist, millele minu huumorisoon enam peale ei hakka. Aga tegin testi läbi, ja mõtlesin natuke, ja minusta tundub, et asjal on siiski ka selline valgustav, tervete eluviiside populariseerimise idee taustaks…Muidugi raskelt hoomatavana, ja eriti ekstreemses formaadis.
Vanaema omal ajal rääkis, et teadis naist, kes tahtis kangesti teada, milline ta surnuna kirstus välja näeb ja oli siis naine asja nii korraldanud, kõik oli nagu päris matustel ja kutsunud ka fotograafi, et pärast kena omi matusepilte vaadata…inimesi igasuguseid.
Aga surm on tõepoolest üks selline asi, millele ma väga palju mõelnud olen, eriti peale oma ema surma… Ja eriti mõtlemapanev on minu jaoks surma juures see, et surma hetkel oleme me tegelikult alati üksi, vastamisi oma saatusega…Isegi, kui inimesed surma hetkel on meie ümber ja meie juures. Surmaga silmitsi seisame me ikka ja ainult ja alati üksinda.
Kas siis ei ole nii, et me tegelikult ka eluga oleme silmitsi üksinda, kuigi tundub, et meie ümber on palju inimesi ja me oleme kogu aeg kellegiga koos…Aga tegelikult oleme üksinda, silmitsi oma eluga. Üksinda omade seas…
Karuema Päevaraamat 
Posted by Trulla on detsember 2, 2007 at 9:03 p.l.
Umbes aasta tagasi olen ise ka surma teemadel jälle kord mõtisklenud (http://trullablogi.blogspot.com/2006/11/koopia-ka-endale.html)
ja millegipärast selle postituse järel iga kord kui mõnd surmateemalist arutlust loen, kuulen oma pea sees helisemas seda Tätte laulu :):
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.
Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Alati-alati :)!
Posted by Sahtlinurgalood, Teise Sahtli Lood ja Täna on detsember 1, 2007 at 11:12 e.l.
Mul töusid karvad selja peal pysti, kui lugesin sellisest testist…muidugi, mis see astroloogia vöi muud uhhuundused paremad on…vöi mustlase käevaatamine. Elujoone vöid isegi oma käe peal yles leida ja siis endale ennustada. Aga jah, huvitav, kas testi tulemus ei möjuks äkki sisendusena? Ei peaks vist saatamaga mängima?
Posted by elviina on november 26, 2007 at 3:51 p.l.
Minu arust surm on paha asi siis kui sul on vaja täita mingi missioon, lapsed väikesed või nii edasi. Siis on mure mis neist saab, aga muidu natuke varem või hiljem, mis vahet.
Raske on see kahtlemata kõigile kes siia jäävad, ja muidugi eriti kole on kui enne surma pead kiduma. Vaat seda ma kardan, aga nii kena surm kui oli minu ämmal või vanaemal, une pealt – nii tahaksin ka mina surra.
Posted by Lilly Munster on november 26, 2007 at 11:16 e.l.
Mul tuli Monty Phytoni ühe hilisema “reunioni” üks koht meelde, kus nad oma parematele komöödjalavadele siirdunud kaaslase Chapmani tuha urnist mööda ilma laiali laotavad. Ma möirgasin naerda küll.
Aga see test suurt naljakas polnud, shokeeriv ka mitte. Kuigi mus tekitab hämmeldust, kui harva isegi sellises kontekstis räägitakse alkoholist ja suitsetamisest kui narkootikumidest. Etanool ja nikotiin on ju ennekõike narkootilised ained, mis siis, et legaalsed. Ning ma kahtlustan, et nad jagavad taimsete rasvade tarbimise eest pluspunkte, aga ma pole üldse veendunud, et või asemel transrasvhappeid süües oodatav eluiga oluliselt suureneks.
Posted by Sleeping Beauty on november 26, 2007 at 4:48 e.l.
Ma ka ei karda surma,, pigem kardan ma sellel planeedil elada… Yks uus haigus teise otsa, AIdsi epideemia, global warming..
BTW, see test ytles et elan 82 aastaseks… Kuidagi liiga vanaks…
Posted by Trulla on november 25, 2007 at 11:48 p.l.
Selle eluga üksinda silmitsi olemise osas tundub mulle näiteks, et jah, me seisame temaga silm silma vastas üksinda, aga kui meil veab, on meil võimalik seal seistes kellegi teise kätt peos hoida. Mis on suur asi.
Aga surm…. jah, surmaga silmitsi seistes võtab tema ise meie käed oma luistesse pihkudesse.
Posted by Tiiu on november 25, 2007 at 11:00 p.l.
Mingite rahvaste jaoks on see rõõmupäev.
Inimene tegelikult ei ole üksinda, ta on nähtamatute niitidega seotud. Kui keegi sureb, siis üks osa minust ka sureb.Samas kui keegi sünnib, siis on mus midagi uut. Vanaemad ju rõõmustavad lastelaste üle.
Posted by Larko on november 25, 2007 at 9:59 p.l.
Ma ei oska surma karta, sest esmakordselt olin sellega kuueaastaselt silmitsi. Vanapagana nägu olen hiljemgi lähedalt näinud, kaheksaaastaselt juba päris lähedalt ja hiljem veel omajagu. Samas aga ei taha kindlasti sel teemal nalja teha ega näiteks taolisele testile osaleda. Küll ta ükskord tuleb ja arvatavasti mu kaasa haarab ent seniks naudin elu.