Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Niisiis elitarismist veelkord. Olude sunnil.
Meie rehtorirouval on homme sünnipäev, 60 aastaseks saab. Täna pakuti köigile, kes soovisid rektorit önnitleda, kohvi ja kooki, kahes ülikooli hoones, ja mölemas oli rektor ise ka kohal, ja töenäoliselt jöudis ta peaaegu et köigiga ka natuke vestelda…

Sünnipäeva kinke ei toodud, rektor palus teha annetuse fondi, millest rahastatakse noori teadlasi.
(Rehtori Sallisen merkkipäivämuistamiset pyydetään osoittamaan rehtori Aino Sallisen nimikkorahastoon nuorten tutkijanuran tukemiseksi.)
Olen meie rektorist tahtnud juba varemgi kirjutada, aga pole nagu otsest pöhjust olnud…ja ikka on kuidagi muud teemad päevakorral olnud…
Aino Sallinen on tegelikult minu akadeemiline öde – professor Jaakko Lehtonen oli ka tema akadeemiline juhendaja, akadeemiline isa. Aga see selleks, kui mina ülikooli jöudsin, oli tema juba meie osakonnast rektoraati valitud, ning tavaliselt ei ole ju rektoril pisikeste alama astme öppejöududega midagi pistmist. Vähemalt nii oli Tartus (10 aastase peahoones öpetamise jooksul ei olnud mul mitte ühte korda vöimalust Tartu Ülikooli rektoriga vestelda, rääkimata sellest, et ta oleks mind, väikest sitasitikat teretanud, kuigi pea iga reede peamaja hoovis kokku jooksime…).
Jyväskyläs olen nüüd öpetanud kolm aastat, ja selle aja jooksul olen Aino Sallineniga neli korda pikalt ja pöhjalikult vesteldnud, sisulistest asjadest. Lisaks sellele, kohtume sageli Mestarin Herkku söögipoes, vöi kävelykatul…ja ikka peatume paariks sönaks, a la kuidas läheb…
Ses möttes on mul soojad tunded selle inimese suhtes – kuigi eliit, Soome hariduse eliit…Aga ikkagi inimene…
(Pildil Jyväskylä Ülikooli peahoone, arhidekt Alvari Aalto)