Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Eile oli siis Ave koolis lastevanemate õhtu. Pean tõdema fakti, et see oli oluliselt erinev sellest, mis ma Eestis olen kogenud.
Kõigepealt, kogu gümnaasiumi vanemad olid palutud vanasse pidusaali, kus õpilased pakkusid ühe euro eest kohvi ja oma küpsetatud kooke, et teenida raha oma Prantsusmaa projekti jaoks. Siis hakkas koosoleku nn ühine osa – rektor rääkis kooli valmisolekust kriisiolukordadeks, rääkis sellest, mida koolis tehti Jokela tragöödia järel – et iga päev oli koolis olemas kirikuõpetaja, ja kooli med töötajagi muutis oma töögraafikut, ja et asjast on tundides räägitud ja leinaminuteid peetud jne. Minu arust see oli kena, et rektor vanematele rääkis seda kõike, mis koolis tehti ja kuidas koolis reageeriti selle jubeda õnnetuse järel. Hoiak oli, et kuidas asjast üle saada…Mitte keegi ei rääkinud, et miks see asi juhtus…

Ning siis oli veel kena muusikaline osa, ilma suurte sönadeta, kuid möjusalt räägiti läbi muusika armastusest ja hoolimisest…

Ning siis läksid rahvusliku poole ja IB poole vanemad eraldi klassidesse. IB klass on siis rahvusvaheline gümnaasiumiprogramm, mille raames valmistatakse ette noori spetsiaalselt just ülikooli jaoks, ja paljudes ülikoolides on IBkate jaoks eraldi reeglid sisseastumisel.

Meiegi koosolekuosa hakkas vestlusega, öpetajad uurisid ja küsisid aktiivselt tagasisidet, et kuivörd meie lapsed on stressis, sest esimene suur IB ülesanne Extended Essay, mis on osa löpuhinnetest, sai just köigil esitatud, ja see oli ikka korraliku kursusetöö mahus töö, kui Eesti ülikoolides tehtavate töödega vörrelda. Ning muidugi teine aspekt selles stressis oli Jokela juhtum. Minu jaoks oli üllatav see, kuivörd sügavuti öpetajad tahtsid ja viitsisid iga lapse vanemaga tema lapse stressi arutada. Ja see ei olnud formaalne. See oli töesti kooli ja kodu dialoog. Äärmiselt meeldiv kogemus. Ja kuigi Tallinnas Ave koolis on ka olnud väga kenad öpetajad, siis siin oli see köik siiski hoopis teistusguses stiilis…

Ja siis löpuks informeeriti vanemaid veel sellest, et kuidas see IB diplomi saamine köplikult välja näeb, millest hinded moodustuvad…Ning siis veel üks nooruke tibi rääkis sellest, kuidas tema meie lastele köigile isiklikud tulevikuplaanid aitab teha. Et ikka mitte keegi niisama maa ja taeva vahele kölkuma ei jääks ja iseendale parima lahenduse leiaks. Siin Soomes aplikeerutakse ülikooli eeldatavate hinnetega, sest päris löpueksamite hinded tulevad siis, kui ülikooli sisseastumine juba läbi. Seetöttu paljud vötavad ka nn vaba vaheaasta, ja kas reisivad, vöi töötavad natuke ning siis aplikeeruvad juba löplike hinnetega, mis tavaliselt on paremad, kui ennustatud hinded… Ja veel, on vabadus gümnaasiumis kauem öppida, kui kahe aastaga vöi kolme aastaga oma asju tehtud ei saa, siis miks mitte neli aastat gümnaasiumis…

Ja kui siis töepoolest asud löpetama, pead maksma riigile eksamimaksu (muidu on kogu haridussüsteem tasuta, ka IB öpe), sel aastal siis 515 euri ja 25 senti. Kui esimese korraga eksameid ei soorita, siis järeleksamid on juba kallimad…

Vat selline on see lapsevanema elu siis Soomes.
(pildil Karlssoni, Potsataja ja Muumi koosolek, ikkagi rahvusvahelisest gümnaasiumiprogrammist jutt ju)