Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Uus aasta on alanud, sest sünnipäev on läbi. Minu jaoks on sünnipäevad alati nagu uue aasta vastuvötminegi – järelemötlemise ja analüüsimise aeg. Nagu uue (elu)aasta algus…
Sünnipäevadel on alati selline veider aura – neis on omamoodi segadust ja kaost. Ja tavaliselt nad kulgevad just nii nagu nad kulgevad, sa ise vöid ju plaanida mida iganes soovid, aga see ei tähenda midagi, sünnipäevade kontekstis. Minul vähemalt kipub nii olema. Olukord ei taha kontrolli all püsida.
Tänavu otsustasin, et ei pidu ei tee ja sünnipäeva ei pea, külalisi ei kutsu. Aga sellegipoolest, oma pere oli köik kohal ja tütre söbrannagi Soomest, ning siis oli mu armsal Riinal Tallinnas töö asju ajada, ja ta jäi öhtuks… Nii see väike olemine, perekondlik ja spontaanne sündiski, enne ka väike öhtusöök Tabasalu trendisööklas (Beebi perse vöi selg vöi kuidas seda tölgitakse?).
Järgmise päeva olin tudengitega hommikust saati ametis ja sünnipäev minu jaoks juba löppenud. Aga siis hakkas nalja saama. Köigepealt tuli meheöde (ajal kui mina olin loengus) ja önnitles minu sünnipäeva puhul oma venda, ehk siis minu abikaasat, ja töi kaasa hirmkalli kingituse – pudeli originaal jääveini… Ja siis öhtul, kui olin ka linnapeal asju ajamas, tuli minu oma öde ja önnitles minu poega minu sünnipäeva puhul, ja töi kingituse…Olukord kujunes igatahes väga veidraks, sest inimesed tulid, mind ette hoiatamata, kokkusaamise aega kokku leppimata, mulle sünnipäevale ja olid minu sünnipäeval nii (söid kooki ja kohvi, mida kodus olevad kodakondsed neile muidugi kenasti pakkusid)…ja nii saigi linnuke kirja, et sünnal käidud… mis sest et sünnipäeva laps ise jäi nägemata.
Mis sest asjast siis nüüd arvata? Oli see märk sellest, et ikkagi pressiti nagu pidu välja, vöi olid need inimiesed lihtsalt oma formaalse kohutuse täitmisel? Vöi mis see siis oli?
Muidugi, üks eriline üllatus oli mul sünnipäeva puhul ka, ja selle organiseeris Leelo. Tänud Leelo, see üllatus saadab mind nüüd pidavelt. Möjub hästi, isegi väga hästi…
Ja Elviinale tänud meelespidamise eest 🙂
Siirad önnesoovid soojendavad alati südant… ja teevad önnelikuks.
Töökaaslastele aga organiseerisin Nöukogude Eesti stiilis löunasöögi – kartulisalati, viineri ja rosolje ja mömmi limonaadiga. See oli neile töeline kultuurishokk, need meie nostalgia tooted…Millegipärast ka soomlased väga lihtsalt seostavad köike venega, isegi mömmi limonaad arvati vene värk olevat, kuigi limonaad oli ju ikka väga Eesti toode, ka nöuka ajal…
Ja meie hollandlase reaktsioon oli eriti naljakas: kui saatsin kutse, et Nöukogude Eesti stiilis sünnipäeva löuna, siis arvas tema, et peaks tulema vist kummisäärikutes…Mille peale isegi soomlased arvasid, et ega see asi nüüd nii hull ka polnd…Ja muidugi oli stereotüüpne arvamine, et ma pakun hulgaliselt viina…Ka seda ei juhtunud. Sest tavaliselt ju kartulisalati ja viineri sünnipäevadel viinaga ei priisatud…Vöi mäletan ma valesti?
Igatahes, oma sala Vana Tallinna töin kapist kohvi körvale välja küll, olid teised nii lootnud ju…Ja Vikatimehe kokteili öpetasin tegema. Teate seda Vana Tallinna ja shampuse koksi, mis niidab…
Ja siis rääkisin igasugu lugusid röömsast elust N Liidus(kuidas talongide eest kuus liitri viina ja kilo soola per nose sai, ja kuidas olid vorsti päevad ja vorsti anti 200 grammi per nose ja siis pidi lapsed kaasa vedama, et veidi rohkem vorsti saaks…ja et viina ja soola anti ka lastele sama norm…ja et keldrid olid täis seepi ja pesupulbrit, sest kunagi sa ei teadnud, kas järgmine kuu enam sai…)Ja kolleegid olid vapustunud. Neile oli see töepoolest üllatus, et asjad just niimoodi käisid, nagu nad meil käisid…
Sönaga, kena kultuurikümblus oli. Tundub, et me eeldame väga palju, et meist ja meie saatusest teatakse. Kuid tegelt see teadmus elust Nöukogude Eestis on ikka väga kesine. Isegi naabrite juures Soomes.
Löpetuseks – Head uut aastat köigile 🙂 Ja südamest tänud, kes mäletasid (Tugitooli rahvas Tartus, Meediakooli rahvas Tallinnas, Guido ja Tea, lgp öed, Leelo Hiinas, Elviina, Raivo, Riina, Hilde, … )