Noh nendel asjadel kõikidel omad põhjused, ja neist kunagi ka kirjutan, sest küsimus ei ole siin niipalju rahas, kui mentaliteedis.
Siin aga tahan kirjutada lastest. Nimelt nädalavahetusel tuli meie postkasti väike kollane kirjake, kus peal tekst, et vot me oleme Haukkaranna kooli õpilased ja korjame tühje pudeleid selleks, et rahastada oma leerikooli. Ning et me anname teie uksekella kolmapäeval kella viie järel…Et kui teil on meile annetada taarat, siis me oleme väga tänulikud ja te võite need taarakotid ka koridori meie jaoks jätta…Ning kollase paberi tagaküljel oli ühe pisikese fotoäri reklaam – kes tõenäoliselt toetas ja aitas lapsi paberi ja trükkimisega.
Mis mulle selle asja juures väga meeldib?
1. Lapsed õpivad noorest peast tundma raha väärtust. Tõenäoliselt enamuse laste vanemad saaksid anda selle raha neile ka niisama, aga kõigile osapooltele on oluline see, et lapsed on ise rahateenimise võimaluse välja mõelnud, ise teevad ja teostavad selle, et lapsed õpiksid seda, et sa pead raha saamiseks vaeva nägema.
2. Mulle meeldib selle ettevõtmise diskreetsus ja elegants, see kuidas lapsed seda teevad – teatavad ette, sa saad juba oma seisukoha kujundada, ja kui sul on midagi anda, siis saad juba asjad valmis panna. Selline lugupidav meeldib suhtlemine-suhtumine.
3. Nad teevad seda regulaarselt, eelmine aasta oli sama lugu…ja tõenäolislet ka enne seda aastad, kui mind siin veel ei olnud.
Elus on nii, et ühed teenivad vähem ja teised rohkem. Ebavõrdsust on palju. Kuid ma arvan, et oluline on siiski õppida elus seda, et raha ei kasva puu otsas ega ema-isa rahakotis. Kui tahad midagi saada, pead vaeva nägema ja pingutama…Ning sellel mündil on ka teine külg siin ühiskonnas – kui sul on, sa oled saanud ja õppinud ja leidnud selle tarkuse, kuidas saada raha ja muid rikkusi, siis pead sa oskama seda ka jagada…nendega kes on sust väetimad, nõrgemad…Sest eks see laste pudelite kampaania ole ju meie majaelanikele kui andmise kampaania – võiks ju ise seda viimast senti sealt taara tagastamisest saada, seda enam, et sommid on koonrid…Aga ei. Eelmine aasta oli laste pudelinoos korralik. Loodan et ka sel aastal.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Tipp Ja on oktoober 26, 2007 at 6:14 p.l.
Minu meelest ilus ja vajalik lugu. Meil võiks ka nii olla. Annetaksin sedasorti asju hea meelega.
Ja keegi võiks mu taara ära vedada, ise kuidagi ei jõua.
Posted by tiiauspaikka on oktoober 3, 2007 at 2:14 p.l.
ja nii näevad lapsed vaeva ka müües kommikarpe, wc paberit, küpsiseid, pesupulg´brit jne, et teenida oma klassile reisiraha. kooli jõulumüügi ajal lapsed esinevad, müüvad enda või vanematega koos küpsetatud tooteid, enda meisterdatuid puutöid jne.
lapsele õpetatakse ,et kui midagi tahad ,siis selle nimel peab vaeva nägema. Ja nii on õige.
Posted by kaja on oktoober 3, 2007 at 1:51 p.l.
toivo, tõenäoliselt siin ongi jälle yks pisikene kultuurierinevus eesti ja soome vahel, mõtteviiside ja suhtumiste erinevus. seepärast ma seda siin ka kirjutasin.
Posted by Toivo on oktoober 3, 2007 at 1:33 p.l.
Hmm. Kulutada iga korteri kohta 1 ühik paberit et koguda maja peale … ühikut taarat.
“Ning kollase paberi tagaküljel oli ühe pisikese fotoäri reklaam – kes tõenäoliselt toetas ja aitas lapsi paberi ja trükkimisega.”
Hmmm-hmm. Mina paadunud eestlasena ütleksin et see on reklaamitrikk.
Posted by usku on oktoober 3, 2007 at 12:24 p.l.
ei viitsi eelmise juurde eraldi kommenteerida, aga tegelikult ka Gansapank ja ajakirjade kirjastus tüütavad – ehk siis ikkagi on teisi müügimeha kah.
aga selle loo kohta siin tahtsin öelda, et see on tõesti üks hea postitus! mõnus lugeda ja teeb tuju heaks kohe 🙂 annaks isegi taarat, kui saaks!