Täna on Jyväskyläs selline suur üritus, millega propageeritakse linnaruumi arendamist selliseks, et igasuguste puuetega inimesed saaksid siin täisväärtuslikult elada. Ürituse nimi Esteetön Jyväskylä. Barjäärideta Jyväskylä siis tölgituna… Vaadake lingist neid üritusi, mis toimuvad… see on ilmselge suhtumise küsimus, et kuidas sa enda körval elavast teistsuguste füüsiliste ja vaimsete vöimetega inimesest lugu pead…
Ja vahva on see, et ka nn tervetele inimestele pakutakse vöimalust kogeda, mida tähendab liikuda näiteks ratastoolis…ja kas see meie linnaruumis siin üldse vöimalik on. Ma arvan, et on, aga see tunne, kuidas on maailma näiteks ratastoolist vaadata, on oluline. Ega muidu teise inimese hädast ikka hästi aru ei saa, kui ise end samasse olukorda pole kunagi asetanud.
Muideks Soomes müüakse ka igasugu huvitavaid spordivahendeid liikumispuudega inimestele. Mina plaanin endale varsti sellise spetsiaalse töukeratta osta. Aga tegelt kolmerattaline jalgratas oleks ka tore, nii et vb olla hoopis muretsen selle…Ja tegelt see kolmerattaline tandemiratas, mis pildil, on eriti vahva…kuid ma kardan, et mul pole kedagi, kes sellega minuga koos söita sooviks…
Veidi hiljem: tuli meelde, et Reede kirjutas oma blogis ka ühest vahvast söiduriistast, mis ka sellistele hädisematele kölbaks. Soomes pole veel näinud neid…aga üldislet oleks moekas ju sellise motikaga ka liikuda, kui tavalise motikaga tervise pärast ei saa.
Karuema Päevaraamat 