.jpg)
Ma mäletan lapsepõlvest, kuidas me vanaemaga pikkadel hämarikutundidel kahekesi köögis istusime – mina köögi laua peal, vanaema toolil. Mina köögi lauapeal seepärast, et sealt nägi paremini õue…Ja siis vanaema tavaliselt laulis. Mitte niipalju mulle, ma arvan, kui et endale. Endale sellepärast, et oma kurbust ja igatsust leevendada. Igatsust kodu järele. Elu oli seadnud asjad nii, et vanaema pidi jätma oma kodu ja tulema meie juurde linna peale vanaisa surma…
Ja kaks laulu on mul tema esituses eriti meeles: “Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad….” ja “Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis…”
Eestlased ei räägi eriti palju, kuivõrd nad oma kodu ja kodumaa armastavad….Kuid see on midagi nii sisulist, et see on rääkimatagi selge. Ja on olemas kalendris sellised päevad, mis peaaegu et alati ja vaieldamatult kojutulemist/kojuminemist tähendavad: jõulud, jaanid, lihavõtted…puhkus, mõnikord…
Soomlastel on samuti, kuid neil on veel mõned hetked loodusega, mil alati kodus tahetakse olla. Näiteks kasepungade puhkemise hetkel üritavad kõik koju Soome tulla…Ja siis need, kes seda ei saa, kurdavad pärast pikalt ja laialt, millisest ilust ja mõnust neid on ilma jäetud, ja see on vestluse teemaks päevi pärast kaskede lehteminemist…
Teine looduse ja kodumaaga seotud asi on lehtede kolletumine – ehk siis aeg praegu. Just tänane nädalavahetus on see õige aeg, mil loodust jällegi kodus nauditakse, kodumaa loodust. Üsna mitmed mu kollegid sõitsid selleks nädalavahetuseks Lapimaale, et sügise saabumisest maksimum võtta – Lapi värvispekter pidi olema veel eriti eriline, palju punast sees…Ja teine osa sõitis lapsepõlvekoju, kui see veel alles…
Minu jaoks on selline kodu ja looduse tunnetamine eriline…Kuid mitte imestama panev, sest just sellistes pisikestes asjades tegelikult tuleb esile soomlase suhe oma maa ja loodusega, oma koduga. Ja selles on jälle ja jälle selline annus armastust ja patriotismi, mida ei oskagi arvata, et see inimestes üldse on.
Tegin minagi täna autoga tiiru Jyväskylä ümbruses ja üritasin päikese värve kaamerasse saada. Punast oli vähe, aga ilus oli sellegipoolest. Vaata pilte nii, et kliki sellele olemasolevale pildile, ja siis näed, mis pildid tema taga peidus veel on. Järgmisel aastal lähen ka Lapimaale.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Tipp Ja on oktoober 26, 2007 at 6:21 p.l.
Lapimaa on koht maailmas, kus mina olen end k�ige rohkem kodus tundnud. Maaema s�les, looduse r�pes, sulnis tunne. Mitu korda olen k�inud. Varu endale aega koha tunnetamiseks. Soovitan!
Eestis on sarnaseid kohti ka, K�rvemaal n�iteks. Omad kohad ikka on siin ka.
Posted by Leelo M. Umbsaar on september 23, 2007 at 5:47 p.l.
hea pr Kaja,
nii hingepuudutav teema Sinult, juba mitmes sel nädalal..
vahel olen kindel, et mõeldud mõtted jõuavad iseenesest saajani, vahel aga võtan (kindluse mõttes) ette kommentaari jätmise. nagu nüüd.
loodus, tundub, on tegelikult kompromiss inimeste ja mälestuste vahel. igaüks meist igatseb oma: kes linna, kes järve äärde..
polegi oluline, milline on kodune mets, teed, toidud, elatustase; hea, kui on koht, millest kaugel olles hingele tuge leida.
ent unistused surevad siis, kui nad on täitunud.
LM