.jpg)
Pean tunnistama, et sport ei ole mind siiani kunagi härdaks teinud – isegi telkust Eesti võitude vaatamine pole pisaraid silma toonud…Jah kõik on olnud super ja hüper, kuid ei midagi nii liigutavat, minu jaoks, et peaks pisarat poetama…Lihtsalt väga spordikauge inimene, ma arvan (ja nüüd teenin kindlasti kõigi meie spordifännide pahameele, aga ma olen aus…).
Finlandia Maraton tundus minu jaoks ka, kui üks järjekordne spektaakel spetsiifilise huviga inimestele, mis minu koduõue kätte toodi – maratoni rada läks kolme meetri kauguselt mu kodust…NOH ja seoses Supernädalavahetusega, sattusin ka maratoni starti (seda lihtsalt polnd võimalik ignoreerida).
Veidi enne kella ühte, enne põhidistantsi starti, hakkas sadama nagu oavarrest…Hommik oli olnud pilves, kuid vihma osas siiski pidas…Nüüd aga, tõeline duss enne 42 km mõnu…(vihma pärast on siin ka pilte vähe, sest mul polnud vihmavarju, ja objektiiv lihtsalt sai väga märjaks…)…
Vaatamata vihmale tehti usinasti ettevalmistusi(vaata pilte):
.jpg)
…Sõbraga viimased soojendusharjutused….
.jpg)
…Lapakad rinda….
Ja stardiootus…
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Ja kõik on veel ees….
.jpg)
Ja siis…kõlaritest tuli ärev signaal, 2000 põhidistantsile minejat trotsisid vihma, mida tõesti kallas kui oavarrest, meeleolu oli nii ülev, et seda ei saa sõnadesse panna…Elektrooniline kell tiksus sekundeid…Ja siis kõlas stardipauk…Mass läks liikvele…
Ja kõlaritest hakkas kostma Sibeliuse Finlandia…Ma tõesti ei ole oma elus spordiga seoses sellist ilu tundunud, jah tundnud…Raske oli emotsiooni varjata, sest selles hetkes oli nii suurt armastust, nii suur annus optimismi, lootust. Sibeliuse muusika saatel maratonirajale minevad inimesed olid äraseletatud nägudega – nemadki tundisid ja tunnetasid…Kindlust kestmisele, vastupidamisele, olemisele…Igavesele olemisele…Ma poleks iial uskunud, et sport ja klassikaline muusika koos sedasi võivad mõjuda…inimesele, kes spordist teab sama palju, kui siga pühapäevasest päevast…
Ja sama kordus kell 15, kui poolmaratonile läks 1500 jooksjat…
Ja kella seitsme paiku tuli korraks kiirabi rajale, just meie maja juures olevas hooltoasemas oli keegi alla andnud, ainult natukene enne lõppu…Kahju. Ja tõenäoliselt ei olnud ta ainus, sest päev oli karm – üks tuttav maratoonar viskas eile nalja ka – et noh kui duss on kohe jooksu ajal, siis pärast pole enam vajagi…Soome huumor…
Ja siis tuli, natuke enne kaheksat, rahulikult pooleldi käies ja pooleldi kõndides üks üsna vana härra…Ja seejärel sõitis rajal veel lõpetamise auto….
Ja siis tuli, natuke enne kaheksat, rahulikult pooleldi käies ja pooleldi kõndides üks üsna vana härra…Ja seejärel sõitis rajal veel lõpetamise auto….
Maraton oli selleks korraks läbi…
Karuema Päevaraamat 
Posted by Kaja on september 17, 2007 at 8:09 p.l.
ehh Priit, sa oled ikka naljavend:) enne hakkavad karud tantsima, kui mina maratoonariks…aga mine sa hullu tea…suvel tuli idee, et kui saan kaalu tagasi sellesse seisu, mis oli enne esimese lapse syndi, siis lähen kuuks ajaks Grand Canyonisse matkama…Inimesed on ennegi segi läinud, positiivses mõttes. aga sina olid tubli, et rajale läksid, ega see kirjutav töö on tappev küll, ja sport on see,mis päästab.
Posted by Priit Pullerits on september 17, 2007 at 7:49 e.l.
Tore lugu!
Järgmine kord võiksid üritada asja seestpoolt kaeda ehk kaasa teha – ega aeg ole tähtis, osavõtust saadav fiiling on põhiline. Ise käisin pühapäeval Tartu rattamaratonil ja ega ma ka kaugeltki paremate sekka kuulunud, aga tunde sain kätte – ja see on põhiline.