Miks üldse peavad lapsed surema? Miks tuleb surm, kui elu pole õieti alanudki veel…Miks üsna sageli juhtub nii, et vanemad matavad oma lapsi? See on Elu Seaduse vastu, tundub nagu, et oleks…Aga võib olla ei ole? Võib olla vahest ongi elu seadus selline, et emad matavad oma lapsed…
Just praegu sai mu laps sõnumi Eestist, et üks ta koolivend ja malevakaaslane olevat teinud enesetapu…Kui nii, siis minu lapsele on see tema noore elu jooksul neljas lähedase inimese enesetapp…Üks neljast suudeti päästa…Kolm on läinud…Miks? Miks ometi ei suudeta selliseid asju iga kord peatada…
Veidi hiljem: Äkki oli õnnetus…või midagi muud…Anonüümne teadis, et polevat veel selge, mis oli…
Aga ma arvan, et oli, mis oli, seda noort inimest ei ole enam, ja see on see, millest me peaksime mõtlema… see on see, mille pärast me peame kurvastama…
Karuema Päevaraamat 
Posted by usku on september 14, 2007 at 11:45 e.l.
vot tegelikult seda ma öelda tahtsingi – et maailmavaade on erinevaks muutunud; kuigi vanusevahe ainult 4 aastat, siis vanemast põlvkonnast on ette näidata 0 enesetappu, 4 aastat värskemas väljalaskes aga 7 enesetappu. tõusudentents on täitsa olemas 🙂
Posted by hille on september 13, 2007 at 10:23 p.l.
Küünilisus ei aita küll kedagi! Enesetappude uurimiseks on loodud instituute, ent siiani pole selgeks saanud enesetappude põhjused. On ju paljud inimesed ühesugustes rasketes olukordades, hüljatud, üksikud, või siis eelmise küünilise kommentaari põhjal – ühesuguselt ärahellitatud. Enamik ei tee enesetappu. V-o on põhjus teistsuguses maailmanägemises. Kindlalt ei olnud see konkreetne inimene ärahellitatud, tõrjutud, enesessetõmbunud, küüniline, tige ega armastusest ilma jäänud. V-o oli ta lihtsalt teistsugune ja v-o ta ei suutnud taluda küünilist ja vihkavat maailma enda ümber.
Posted by usku on september 13, 2007 at 10:29 e.l.
asi pole selles, mis konkreetne juhus oli, vaid selles, et tänapäeval nii toimubki. lihtsalt põlvkonnad on erinevad. Minu sõpradest on surnud 3, kuigi ma olen 4 aastat avest vanem. üks uppus eriti väiksena talvisesse kraavi, üks tapeti võlgade katteks katuselt alla viskamise teel ning üks hukkus hiljuti liiklusõnnetuses. aga enesetappu pole keegi teinud. tänaseid pubekaid ja noori jälgides on enesetapp lausa populaarne. mina arvan, et noored on lihtsalt ära hellitatud. kõik on alati olemas, kõik on alati lihtne ning kui siis ühel hetkel satutakse silmitsi mingi raskusega, siis on see kohe piisav põhjus enesetapp sooritada. st noored annavad alla kõige mõttetumate probleemide ees ja võtavad lihtsama vastupanu … mõttetu probleem tähendab tänapäeval koolivägivalda/narrimist, tüdruku/poisi ülelöömist ja muid selliseid mõttetuid asju, mis miinu jaoks üldse mitte probleemidki pole olnud.
ma olen siiamaani veendunud, et iga laps tuleb “karastada” julmas õismäe või mustamäe koolis, kus paeluss supis, peksa saamine, mustus põrandal ja põlev peldik on sellised asjad mida ikka juhtub. ebamugavatest nõuka aegsetest pinkidest ja füüsilist vägivalda kasutavatest õpetajatest rääkimata (eks nüüd on see ka muutunud viimase 8 aasta jooksul, aga õpetajad on ikka samad). õiget inimest ei kasva lapsest, kes pole peksa saanud või lõuna pärast võitlema pidanud, keda ei ole kiusatud. head lapsed, need kasvavad vitsaga.
ja kurat, lapsevanemad, lõpetage oma laste autoga kooli viimine! nii kui koidab esimene september, ei ole võimalik autoga tööle sõita ning peeglist vahivad vastu unine mikrofonisoenguga isa ja meetrine koolijüts kõrval. sellisest kasvabki mugav inimene. kuigi ma ise ka autoinimene (tänu emale ja isale, kes palju kooli viisid ja laiskust treenisid), mõtlen härdusega nendele momentidele, kus 1 km bussipeatusest koju tee peal külmumisega võitlesin ja kõike muudki veel.
või mingid sellised mõtted! ärahellitatud lapse loomulik valik on vabasurm. mõni varem, mõni siis kui töökoha kaotab, armukesele tite taha teeb vms mõttetud probleemid.
Posted by Reede on september 12, 2007 at 11:36 p.l.
Minu vanaema mattis neljast lapsest kolm (kaks väikest sõja ajal) enne, kui ise suri. Minu ema on veel alles.
Ja minu ema mattis viiest lapsest neli (sh. sünnitusel surnud kaksikud ja ka üks enesetapp), mina olen veel alles. Suguvõsas mingi needus vist.
Üks minu kunagine klassivend, kes oli nii andekas ja tark, et ka eliitkoolis oli temal igav, tappis ennast vastamata jäänud armastuse pärast 17-aastaselt.
Mulle on kaks täiskasvanud sõbrannat rääkinud tõsimeeli, kuidas nad on üle silla kõndides mõelnud, et hüppaks alla, saaks vaevast lahti. Andekad ja töökad inimesed, nii et selliseid mõtteid küll ei ootaks. On ju paljudel inimestel veel raskem elu.
Eks need inimesed vajavad tuge väljastpoolt, aga sageli nad ei tea, kuidas seda tuge saada. Inimeste sisse on keeruline näha, kui nad ise ei näita.
Posted by sjgelle on september 12, 2007 at 9:31 p.l.
Tuleb lapsega rääkida, kõigest.
Posted by kaja, kel pole tuju sisse logida on september 12, 2007 at 9:23 p.l.
Hillele:…jah…
aga minu jaoks on masendav see, et kui meie lapse lähikonnast nii palju inimesi sellisel viisil lahkub…siis kuidas meie lapsed selle kõigega hakkama saamavad, selle emotsinaalse koormaga, selle painega…
Posted by hille on september 12, 2007 at 9:18 p.l.
Kahjuks on Kaja teade tõsi. See armas laps oli meie perekonna sõber. Kurbus on lõpmatu.
Posted by sjgelle on september 12, 2007 at 9:08 p.l.
Eks samadel põhjustel, miks täiskasvanudki: õnnetu armastus, üksindus, väljapääsmatu olukord, näiteks võlad, kättemaks.Põhiline on see, et keegi ei märka õigel ajal, mis toimub. Enesetapumõte küpseb kaua aega, vahel tehakse sellele isegi vihjeid. Enamasti teevad enesetappe poisid. Nõrgemad.
Posted by k. on september 12, 2007 at 7:59 p.l.
teadjad rääkisid…
Posted by Anonymous on september 12, 2007 at 7:53 p.l.
aga kas oli siis ikka kindlast enesetapp? Polevat ju veel teada.