Ja see jutt nüüd ei tule seksist. Kes seda ootavad, jätku lugemine siinkohal katki.
Hoopiski…Tegin täna oma tavapärast külaskäiku blogidesse, kust aeg ajalt ilusaid mõtteid leian, ja ennäe, Joodiku poeg, oli kirjutanud asjast, mida olen ka pikemalt mõelnud, keppimisest…
Nimelt keppimisest, ehk siis keppidega kõndimisest. (Kepikõnd sõnana on kohmakas ja pikk, seetõttu on sõna keppima mo meelest just asjakohane ning nii saab sellele kenale sõnale ka veidi siivsama konnotatsiooni, ehk, ning ma tean, et rahva seas Eestis on see sõna kepikõnni kohta käibel – mu vanem õde ütles ja kõik mis vanemad õed ütlevad, on tõsi).
.jpg)
Kuna mu Soome kodu on otse (noh 3 meetrit majaseinast, ma arvan) ümber Jyväsjärve kulgeva terviseraja ääres, siis on see mind vahvasti inspireerinud 1. jalgsi tööle minema, sest osa teest pean seda kaunist järveäärset rada mööda minema, 2. ja kui ma jalgsi tööle ei lähe, siis nagu väega kisub rajale õhtuti…Kui kutsude pissitajad on oma tegevused teinud, siis on hea ja rahulik näiteks mõnel kauni vaatega pingil hingamisharjutusi teha (keppimise vahepeal). Ning siis jälle edasi tatsuda, järv saatjaks kaasa loksumas ja linnatulede sära meelt rõõmustamas.Aga tegelikult seda hetke, et rada täiesti inimtühi oleks, seda polegi. Rahvasport on Soomes jube populaarne. Vanad ja noored, mehed ja naised. Abielupaarid ja üksikud, sõbrad ja tuttavad…Igaüks vastavalt oma võimetele – ei vaata noor ja tugev rulluiskudel tuhisev ärimees kärsimatult ees tuterdavale keppidega vanapaarile, pigem hõikab sõbraliku hei tervituseks…
Terviserajal toimuv on siin nagu omaette seltsielu. Võhivõõrad tervitavad ja naeratavad, liikumine ja kaunis ümbrus muudab inimesed helgeks ja sõbralikuks – veel üks spordi positiivne omadus… Ja nädalavahetustel on rada nii paksult rahvast täis nagu ühe korraliku suurlinna tänav.
Tervislik mõtteviis hakkab aga mujalt peale. Meie ülikool näiteks maksab iga paari aasta tagant kinni kohustusliku tervisetarkastuse – mõõdetakse kolesterooli jm asja, testitakse stressi, jne. Spets väljaõppega õde tegeleb sinuga tund aega, ja sageli kauemgi. Selle tulemuseks on siis personaalne terviseedenduse plaan – et tulenevalt tervislikust olukorrast, ma edaspidi proovin oma tervise heaks teha seda ja seda ja seda…JA eriti armas on selle tarkastuse juures veel see, et õde nii armsasti ütles, et tema tahaks, et ma pärast oma tööelu (pensionil siis) ka täisväärtuslikku elu saaksin elada. Kas te kujutate ette, see oli mu elus esimene kord, kui keegi mulle suisa näkku nii ilusti ja hoolivalt ütles…Selle peale hakkasin ise ka mõtelma, et tõepoolest, elu on ju ka peale tööelu veel elu ja tahaks seda mõnusasti ja täisväärtuslikult elada…Eestis pole nagu sellist mõtet mitte kunagi pähe tulnud. Pigem ajab üks stressav idee teist taga ja who care, mis jutub mõnekümne aasta pärast..jpg)
.jpg)
Nii oli see kõik eelmisel aastal ja ma vaimustusin sellest kõigest ja tõesti esimest korda tundsin motivatsiooni oma kombeid ja elustiili muuta (ja muideks esimest korda sekkusid arstid minu rasvumise probleemi lisaks ka meditsiiniliselt ja tulemused on lootustandvad…ja omakorda inspireerivad ja motiveerivad…pall on läinud veerema).
Soomes ongi selline maailmavaade, et elatakse pikemas perspektiivis, vaadatakse tulevikku, ja osatakse hoolida, nii endast, ja seeläbi ka teistest (klishee see on ju, et kes ennast ei oska armastada, see ei oska ka teisi armastada…)
Paar aastat tagasi juhtusin soome telkust nägema saadet ühest väikesest “karuperse metsaasulast” – pidev elanike tervisliku seisundi monitooring oli tuvastanud, et selles piirkonnas on hakanud suurenema südamehaiguste esinemine…Ja ei olnd siin miskit aega viita – koheselt korraldati kampaania kohapeal tervislike eluviiside propageerimiseks, suitsetamise vähendamiseks, spordiharrastusteks jm. Ja isegi võistlus kuulutati välja, et kes kõige rohkem km kogub ja kes muid kangelastükke teeb…Ja siis oli intervjuu ühe tõelise parmu välimusega mehega, kes, vähe puudub, et odekolonni jooja on, kui neid soomes selliseid on… Ja siis see sell teatab, et tema on otsustanud nüüd suitsetamise maha jätta(pärast 59 aastat suitsetamist), ja kuigi teeb iga päev ka füüsilist tööd oma aias, siis õhtuti ikka läheb väikesele lenkkile, et ikka peab ju, sest tervist ei saa raisata…No vot. Ja asja kõige huvitavam point oli see, et kampaanias osalejate vahel ja võistluste võitjatele orgunniti preemiaks teatrireis Helsinki. Vat selline tervise edendus siis siin Soomes. Ja mitte ükski poliitik ei ole asja juures. Poliitikud on loonud süsteemi, mis seda kõike võimaldab, ja ükski poliitnägu ei leemenda nende kampaaniate juures oma poliitpropagandaga, nagu meil – keppivad rasvased poliitikud, kes vaatamata keppimisele kunagi ei lahju, sest see on üks suur Potjomkin, mida tehakse (pean siin silmas ühte konkreetset poliitikut, kes kepikõndi siin vahepeal oma promos kasutas). Ja süsteemi tuge pole asjal ollagi.(Ja nüüd küsib kindlasti Toivo oma kommentaaris, et mis on süsteemi tugi…, sest temale meeldib arutleda sellistel teemadel…ja mina ütlen talle siis vastuseks seda, et süsteemi tugi on see, kui tema nüüd blogimise lõpetab ja välja keppima läheb, ja et ta tõepoolest saab seda kõike teha, sest on valgustatud ja asfalteeritud rajad autoteest eemal, et on soov ja tahtmine järgmisel aastal paremate vereanalüüsi tulemustega kontrolli ilmuda, nagu koolipoiss koolitundi paremat hinnet saama…, ja et…on lihtsalt turvaline ja hea elada, sest omavalitsus on poliitpropaganda asemel välja arendanud loogilise valgustatud terviseradade süsteemi nii, et KÕIKIDEST linnaosadest inimesed saavad tervisespordiga tegeleda ja et kõik need terviserajad on ka turvalised ja kasutamiskõlblikud igas eas ja staatuses inimestele).
Piltidel: Jyväsjärve tatsumise rada laiskvorsti fookuses – rõdult ja maja eest kaamerasse haaratud. Mõni õhtu, kui veel väga pime pole, võtan kaamera rajale kaasa, siis saab ka aktiivse liikumise pilte:)
P.S:Ja tegelikult, ega keppimine seksuaalses tähenduses on ju ka ikka ja ainult tervislik tegevus, nii et pole vahet, missuguses konnotatsioonis me seda sõna kasutame, tervislik on see ikkagi :)Ainult sel viimasel aspektil selle sõna juures pole süsteemi tugi oluline (specially for Toivo this last sentense)
Karuema Päevaraamat 
Posted by Kaja on september 11, 2007 at 1:20 p.l.
anonüümse küsimus jäi ebaslegeks…kas anonüümne on kauge sugulane Muhust?:)suviselt meediasuhete kursuselt?
hehh, see on väga mitmetahuline küsimus…et mis kontekstis, ja mis sönumiga seda teemat noorteni viia?Siin ma arvan, et tuleks teha kindlasti sihtrühmapöhine kampaania. kuna info on väga napp, siis ei oska nii detailselt siin kohe öelda…kuid… näiteks gümnasistele? kas see oleks sihtrühm? noh vöiks mingi storytelling tüüpi asi seal kampaanias olla…hoopis näiteks teise nurga alt vöiks asjale läheneda…mingid üritused, kus noored pensionäridele midagi pakuvad vöi teevad ja seeläbi ise saavd targemaks ja teada midagi…
sönaga – kirjuta mulle detailsemalt, mida ja mis eesmärgil ja mis kontekstis …siis saan paremat nöu anda: kaja.tampere@jyu.fi
Posted by Kauge sugulane Muhust on september 11, 2007 at 12:04 p.l.
pension? Ma saan aru küll, et rubriik on vale, aga see on minu esimene kord blogida
Posted by Anonymous on september 11, 2007 at 12:03 p.l.
Karuema,
sinu laps on hirmsas hädas–kuidas noorteni viia sellist teemat nagu pes
Posted by Kaja on september 9, 2007 at 9:04 p.l.
aga need kepid on vajalikud veel selleks, et ka ülakehale rohkem tööd anda ja kätele ja rinnalihastele. seepärast siin ka päris noored ja kõhnad kasutavad keppe. ja nyyd on suurmood, isegi mehed rulluiskudel. kõik ikka ilusa rinna nimel 🙂
Posted by kukupai on september 9, 2007 at 8:18 p.l.
Mul üks tuttav kah suht raske liikumispuudega daam ja seetõttu ka üpris kogukas, hakkas ka juba hulk aega tagasi keppama ja kiidab taevani. 1.ei näe nii sant välja; 2.tasakaal kohe hulga parem; 3.üldine terviseseisund ka paranes.
Minul kõndimiskeppe veel pole, ei tunne vajadust, lasen mööda Mustamäe nõlva üles-alla nagu orav. Ja kaalu pole ollagi (kuigi avastasin, et ujumisrõngas hakkab tekkima küll vööle).
Posted by Kaja on september 9, 2007 at 1:17 p.l.
muideks, yks asi veel, mida ma ei kirjutanud siin blogis enne. tänu kepikõnnile sain aru, mis mu probleem on. mul ju see kaasasündinud puue, aga ma käin…ja kogu aeg komistasin, ja pimedas ei saand käidud ja pikka maad ei saanud käia…ja arvasin, et füüsiliselt jalgadest…kuid tuli välja hoopis, et tasakaalu probleem. nüüd keppidega tatsun nagu vana tatsuja. ja kuim olijn selgeks saanud, et toetades saan kenasti ja jõuliselt edasi, julgesin endale Belgiast ka päris patsiirdoki ka osta. sellise elegantse ja tumepunase…ning mu elul on täiesti uus kvaliteet…
Posted by Kaja on september 9, 2007 at 1:13 p.l.
hei, kas keegi mu blogisõpsidest Rummu kandis elab -saaksin äkki õekesel kaas-keppari?
Posted by Kaja on september 9, 2007 at 1:12 p.l.
soomes sain mina miskid 20 eurised, aga need olid firmakas ka. ja väga firmakad olid 40 euri juures. eestis ma arvan, et on odavamas.
Posted by sjgelle on september 9, 2007 at 1:08 p.l.
Rahvaspordi aladest meeldib rohkem rattaga sõit ja ujumine(aeroobika) basseinis, aga perspektiivi võiks võtta küll kepikõnni. Ei tea, mis need keskmise headusega kepid maksavad ka?
Posted by Anonymous on september 9, 2007 at 1:04 p.l.
Ikka. Avastasin kepikõnni tänu oma õele, just selle blogi omanikult ja ei kurda, algul küll naesin kui sõts mulle kepid muretses ja dressid ostis, nüüd, aga juba kepin vaikselt ja kui veel kaaslase saaks metsa, siis oleks lõbusam, kardan natuke Rummu metrsi. Mõnus on pärast oma pesasse tagasi ronida ja stressast lahtri nagu niuksti. Nii, et mingem ja keppigem metsas
Posted by Ingrid on september 9, 2007 at 12:16 p.l.
Mina ei hakka kepikõndi tegema, nagu ma ei kavatse tatraputru süüa ja äädikat maitseainena kasutada.
Posted by Anonymous on september 9, 2007 at 10:00 e.l.
Ma harrastan samuti
e n e r g i a k õ n d i 🙂
Aga mitte mingil juhul mööda asfalti, vaid ikka piki pehmemaid radu.
Posted by kristall on september 9, 2007 at 8:47 e.l.
olen ka soomes olles vaadanud seda igaõhtust ning puhkepäevade tervisesporti imetledes ning mõelnud, et millal meil jõutakse sellise tasemeni.
Posted by Anu on september 9, 2007 at 8:07 e.l.
Mina olen kepikõnni (keppimise / keplemise / keperdamise) suur austaja. Kepid ostsin eelmise aasta detsembri lõpus ja siis tegin üksinda ka paar proovikõndimist, kuid n-ö õige kepivaimustus sai alguse käesoleva aasta 1. jaanuaril, kui kolleegiga Kuressaare terviseparki läksime. Seal käime regulaarselt tänaseni. Nii kolm-neli korda nädalas ja korraga kaheksa kilomeetrit. Väga mõnus ehk mõnna-mõnna – nõnda me pärast viimase ringi lõppu teineteisele kinnitame.