Aastaid tagasi olin pealtnägijaks stseenile, kus bussi tuli invaliidist nooruk, kellel ei olnud vasakut jalga…Istus see noormees siis bussis ukse vastas olevale toolile, nii et seda puuduvat jalga polnud näha… see oli invaliidide ja vanurite koht. Ja köik, kes samal ajal bussis olid, nägid, et poiss oli puudega ja köndis kepiga…Paar peatust edasi tuli bussi vanem daam, kes demonstratiivselt jäi seisma invaliidist nooruki körvale ja demonstratiivselt kehakeelega näitas välja, et tema on vana ja hädine ja ei jaksa seista (kusjuures osa tavaliste inimeste pinke olid bussis vabad, küsimus oli vaid nendes invaliidi ja vanuri kohtades, mis uksele hästi lähedal, ning daam tegelikult ei olnud väga vana ega ka eriti hädine mitte – tavaline ülekuuekümne eesti proua). Kui nooruk jonnakalt edasi istus ja daami ignoreeris, hakkas see bussis valju häälega rääkima, et kuidas ikka tänapäeva noored on nii kasvatamatud mühakad, et vanematele inimestele istet ei paku…Ja siis töusis see ühejalgne noormees sealt invaliidi toolilt ja pakkus häälekale daamile istet, jäädes ise seisma, kepi najale sinna samasse körvale…Vöite ette kujutada daami reakstiooni…Noormees oli vakka, ja väljus järgmises peatuses ja jäi ootama järgmist bussi…Temal oli paha sellest juhtumist. Loodan siiralt, et ka see daam end väga nigelasti tundis.
Töenäoliselt on igaüks meist kogenud olukordi, kus keegi, täiesti pahaaimamatult targutades vöi söna vöttes vöi seisukohti avaldades on kellelegi ülekohut teinud, kedagi solvanud…ise sellest aru saamata, ja ise sellest endale aru andmata. Need on sellised ”möhkjatölpa” tüüpi tegelased (kui te Nukitsameest mäletate) – südame poolest ehk isegi head, vahel, kuid sellised möhkamid…
Ma arvan, et selline möhklus oli, on ja jääb. Ning vöib olla ise me ka vahel satume nendeks möhkudeks, nii et ei teagi, et oleme möhkud olnud…Aga ühes asjas me saame küll seda tendentsi vähendada – kui me oma lapsi üritame kasvatada nii, et nad teisi inimesi ei kommenteeriks ja ei arvustaks ning et nad aktsepteeriksid erinevaid erinevusi – ratastooli inimesi, ilmselge füüsilise puudega inimesi, ülekaalulisi, alakaalulisi, pikki, lühikesi jne, lihtsalt teistmoodi olemisega inimesi…ja noh ise peaks ka püüdma ses möttes salliv ja möistev ja … intelligentne olla…et – kas ikka on vaja deklareerida seda, et MINA olen see öige ja normaalne, ja need, kes seda ei ole, pole nagu väärt olemagi…
Blogidesse satuvad ka vahel ”möhkjatölpa” tüüpi inimesed, önneks on blogikultuur Eestis siiski sellisel tasemel, et taolisi on vähe. Aga üks selline eksis minu blogisse ”Emad on emad…” lugu kommenteerima, anonüümselt. Argpüks ka siis köigele lisaks…
Ja üks asi, mis mulle Soomes elades oluliselt rohkem meeldib, kui Eestis – Soomes saan ma oma füüsilist puuet ilma piinlikust tundmata välja näidata, kui mul on raske, siis vötan kepi ja käin kepiga ja mitte üks titt ka ei näita näpuga, et vaata emme – paks ja lombakas läheb. Eestis on niimoodi öeldud. Soomes pigem töttab keegi appi ja aitab nii kuidas vähegi saab, muretseb, et kas ikka köik on hästi. Ka lapsed tänaval, muideks.
Erinev kultuur ja haritus, mis muud.
Karuema Päevaraamat 
Posted by hille on august 29, 2007 at 8:03 p.l.
Eestlaste emotsiooni prototüüp on VIHA, s.t kui eestlasel lasta nimetada emotsioone, siis esmalt tuleb talle pähe viha. Vaata täpsemalt Ene Vainiku ja Heili Orava artiklit “Tee tööd ja näe vaeva, … aga ikka oled vihane” (Keel ja Kirjandus 4/2005) Link on kahjuks keeruline ja pikk: http://www.ceeol.com/aspx/getdocument.aspx?logid=5&id=356C54EE-D90B-11D9-AA90-0080AD3A5A91
Posted by kaja on august 29, 2007 at 10:02 e.l.
sellistele räuskajatele ja suhtujatele olen mina alati soovinud, et nad ise kasvöi üheks päevaks saatuse poolt voodisse aheldataks nii, et nad isegi vetsu omal jalal minna ei saa…küll siis suhtumine muutub ja hakatakse aru saama, et köik ei kalpsa kui jänesed ega hüppa kui hirved. ja kui sa seda teha saad – siis pead tänulik olema selle vöimaluse eest… sest see vöimalus vöidakse sult vötta ühe hetkega…ja ma olen ka seda kohanud, et need, kes ülekohtuselt teiste kallal sönalist vägivalda kasutavad, juhtub endal sageli nii, et satuvad just niisugustesse olukordadesse, mille üle varem on mölisetud…elu seadus?
Posted by kessu on august 29, 2007 at 8:19 e.l.
möhkjatölpasuse staadium nr 2: minna sõimama inimest, kes füüsilise puudega inimesele appi läheb. mina ükskord bussis sain, nii et tolmas: kuidas ma julgen bussi kauem kinni hoida, et mingi vigane ja kindlasti ka idioot ikka bussi peale saaks ja kui sellel idioodil ja vigasel nii palju pakke on, siis saagu ise hakkama, ei ole vaja aidata!
see on ka ainus kord elus, kui ma avalikus kohas nii edast välja olen läinud, et suisa karjuma hakkasin. aga lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida! piinlik oli (ja on siiani!) küll, aga ma loodan, et tollel sõimajal ka.
ja “vigane idioot” sai vaatamata kõigele koos oma kompsudega bussi peale aidatud 😀
Posted by kukupai on august 28, 2007 at 8:06 p.l.
oh näe kuhu see eelmine kena lugu välja viis – matsluse ilmingud jõuavad ka igale poole.
Seda puuetega inimeste eest seismist olen ma siin Eestis juba mõned head aastakümned harjutanud (kõigepealt muidugi tuli enese eest seismine selgeks saada) ja võin öelda, et tasapisi küll, aga asjad liiguvad. Mul õnneks oma laste tolerantsuse kasvatamisega probleeme pole, nad sünnist saati asja sees olnud ja kasvatavad sõpru ka. Aga mis on kohutavalt kurb: ikka veel kohtan just nende sotsiaaltöötajate ja muidu ameti poolest puuetega inimeste eest seisma pidavate inimeste hulgas suhtumist, et nemad teavad kõige paremini ja meiesugune ikka ei saa endaga hakkama ja olgu parem vait ja tänulik veel pealegi. Ametieetika ei luba konkreetseid lugusid rääkida, aga ma arvan, et saate aru niigi.
Posted by tiia on august 28, 2007 at 3:01 p.l.
blogi kommentaarid pole veel ehk nii hullud, neid annab ju ära ka kustutada, aga mul on HÄBI eesti rahva kommentaare lugeda netiajalehtede kommentaari rubiigis.
Kusjuures ei kommenteerita enam mitte artuklit, vaid teinetiese ütlemisi. Saadetake siia ja sinna teineteist ja kästakse põlema end pista.
Internet on andnud vabaduse näidata, milline rahvas me siis oleme.
Aga neid lolle kommentaare tuleb ka blogimaailma, see on nagu gripp, kahjuks.
Kusjuures ma ei arva üldsegi ,et peame omale paksu naha kasvatama, vaid lihtsalt need kommid reageerimata kõrvaldama ehk tunnevad nad sedasi end tarbetuks.
Niiet ära lase end kõigutada 🙂
(ega ma ise ka tea, mis liiki kommentaator ma olen, aga seda va sõna sekka hõikamist on mõnikord raske taltsutada)
Posted by sjgelle on august 28, 2007 at 1:21 p.l.
Matse ja mühakaid on alati olnud. Kärna nad mingu!
Jõudu Sulle tubli olla!