Täna hommikul sain üle hulga aja oma mõlema lapsega koos hommikust süüa…Ja eneselegi märkamatult hakkasin neile süüa toppima, nagu mu mehe ema kogu aeg teeb, ja mis iseenesest minule väga ebameeldiv protseduur on olnud, sest täiskavanud inimesena suudan ma täiesti adekvaatselt ise otsustada, kui palju ma söön ja mida ma söön…ja nüüd ma siis ise samamoodi…et võta ikka veel ja miks sa nii vähe endale taldrikusse tõstsid, ja tee ikka üks kalavõileib ka, jne…
Selle peale mu poja teatas, et mul on tekkinud see sündroom, et kui enam midagi rääkida pole, siis hakkan söögist rääkima…
Võib olla ka nii, aga tegelikult vist on see ürgne emade reaktsioon, et kui vahel harva laps end näole annab, siis ürgema instinkt lööb välja ja esimene mure sellisel juhul on, et kas lapsel on ikka kõht täis.
Jah, see võib ju tunduda ebameeldiv, kui kogu aeg keegi sulle, suurele ja täiskasvanud inimesele süüa sisse topib, ja kurke ja tomateid ja porganeid ja kooke ja mida iganes veel koduteele kaasagi pakib (ja sa tead, et sellest kraamist tubli pool läheb prügisse, sest seda ei jõua ära süüa normaalsed inimesed), kuid teisalt – ema roll on eriline, see ei muutu, see ei kao. Ka siis, kui lapsed on vanad ja paksud ja karvased ja targad täiskasvanud inimesed, ning kui nende emad veel imekombel on elus, jäävad emad ikka emadeks ja muretsevad, kas lastel kõht täis, ja et “äkki võtaksid ka seda ja seda ja seda rooga”…ja väikese küpsisekoti ka ikka poetad pojakese autosse, kui see teele asub…Mina ka poetasin täna küpsiseid kaasa, sest tulles oli lapsel kõht tühi, kuna Visa Electron laevas ei toimi ja Krediitkaart oli autos, kuhu reisi ajal ligi ei pääse…ja siis oli lapsel tulles kõht tühi…kuigi tegelikult täiesti mõttetu muretsemine, sest natuke nälga ei tapa, on vaid ebameeldiv, ja maabununa saab ju kohe süüa kui vaja…aga nii need emad muretsevad…Ja aru sellest hakkavad lapsed saama alles siis, kui nad ise ükskord lapsevanemateks saavad…
26 aug.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Anu on august 28, 2007 at 12:33 p.l.
Ma lihtsalt ei mõista, mis sunnib anonüümseid kommentaatoreid võõrastes blogides sappi pritsima ja negatiivseid repliike loopima. Samas on nii-nii raske kellelegi (nii omadele kui võõrastele) midagi kena öelda. Sulle, Kaja, jõudu ja jaksu oma blogi kaudu maailma natuke paremaks muutmisel! 🙂
Posted by kaja on august 28, 2007 at 10:46 e.l.
elu on missioon, minu arvates. meile on antud mingi ülesanne, kui meid siia ilma on saadetud. ja seda ülesannet me peame täitma. ja täita me saame seda öppides ja arenedes…
aga vb olla see ei ole nii…
Posted by Ingrid on august 28, 2007 at 10:37 e.l.
Kas tead, selliste küüniliste inimeste veenmine on sama, mis peaga vstu betoonseina jooksmine.
Räägime parem teist juttu: kuidas sina defineeriksid elu?
Posted by kaja on august 28, 2007 at 10:19 e.l.
ma vist olen natuke sadomaso…ja tead, see küüniliste inimeste pläma on küll vastik, aga mitte valus. ma olen oma lapsepölves operatsioonide ja kipsis olemisega jm selle jamaga nii palju valu tundnud, et see küüniliste inimeste mula on pigem ärritav – ma tahaks maailma parandada selles möttes, et räägingi asjadest avameelselt, ka oma puudest ja sellest et mingi mölakas mind mönitab. see on tema mure, et ta mölakas on, ning tema tee on areneda…kui ta selle tee leiab.ma arvan, et tuleb rohkem rääkida nendest eetilistest väärarengutest Eestis, muidu ei saagi neist lahti.ja ikkagi usun, et kenasid inimesi on hulga rohkem, olen seda siin blogiski kohanud…sina näiteks, ja tiia ja veel paljud teised, kelle arvamustest ma hoolin väga 🙂
Posted by Ingrid on august 28, 2007 at 10:09 e.l.
Võid spikerdada, ütlen sulle ette: liialt suures ulatuses.
Olen hea hulga aastaid kommentaariumides osalenud, neid veriseid võitlusi ja anonüümsuse varjus äsamisi liiga palju näinud.
Ühe inimese valu ei anna sotsioloogilise uuringu mõõtu välja.
Samas võib aga ka üksainus küüniline inimene produtseerida mõõtmatult palju valu. Ja ta teeb seda naudinguga.
Posted by kaja on august 28, 2007 at 9:55 e.l.
aga samas on seda huvitav vaadata, kui palju ja kui suures mahus mölaklus levinud on… nii et mul nagu natuke sotsioloogiline huvi ka. ning kenasid inimesi on ikkagi rohkem.
Posted by Ingrid on august 28, 2007 at 9:41 e.l.
Kaja!
Sa ära lase absoluutselt vabalt ja anonüümselt kommenteerida. Saad liiga palju haiget.
Internett on täis inimesi, arvutisõltlasi, kes ka sügavatel öötundidel palavikuliselt foorumist foorumisse ja muudesse jutuvõimalustesse tormavad.
Täiesti anonüümne saab olla ka registreerunud kasutaja, kes pole endale blogi teinud.
Isikuline pole ka registreerunud blogija oma blogis, kui ta on valinud mingi aliase. Oma blogis on ta aga paratamatult pisut avatum.
Sellised seljatagant ründajad eelistavad aga täielikku anonüümsust.
Posted by kaja on august 28, 2007 at 7:57 e.l.
…ja jalad ei ole haiged mitte sellepärast, et peavad paksu keret vedama, vaid sellepärast, et olen kaasasündinud puudega inimene.
Posted by kaja on august 28, 2007 at 7:55 e.l.
to anonüümne: minu paksus ei tulene sellest, et ma väga valesti söön, vaid sellest, et mu liikumisvöime on haigete jalgade töttu piiratud. anonüümne peaks elama paar nädalat sedasi, et saab maksimaalselt liikuda umbes 200 meetrit korraga ja tigusammul ja köndimise abivahenditega. tahaks näha kui paksuks lgp anonüümse perse sellise eluviisiga läheb…:)
Posted by Anonymous on august 28, 2007 at 12:42 e.l.
ma ei nõustuks kuidagi lausega, et autor on võimeline adekvaatselt otsustama palju ta sööb. no üldse ei nõustu.
Posted by Tiia on august 27, 2007 at 2:43 p.l.
aga kas teate, mis on maailma kiireim liigutus?
mul on see veel ees. ehk kunagi.
vanaemade käeliigutus oma lapselapse pilti välja võtmas kotist:)
Posted by sjgelle on august 27, 2007 at 2:20 p.l.
Ma viisin kooli ajal oma tütrele hommikusöögi voodisse(muidu ta poleks jõudnud süüa, tahtis viimase minutini magada) ja viin nüüdki nostalgia mõttes vahel, kui ta kodus käib.
Mõistujutt.
– Milline on kõige parem laps?
– See, kes oma vanemate eest hoolitseb, kui need vanaks saavad.
– Vale vastus! See, kes oma laste eest hoolitseb, nagu tema vanemad hoolitsesid tema eest.
Posted by kaja on august 27, 2007 at 12:17 p.l.
🙂
Posted by Agris on august 27, 2007 at 8:58 e.l.
Kivirähk on seda emade sündroomi paljastanud oma “ussisõnades” nii palju kui üldse annab – “no söö ikka üks põdrakints veel, mis sest ühest saab…”
Isad on selles osas ehk rahulikumad, kuigi vahel võib põhjus olla ka selles, et isad ei tea isegi, kus külmkapi “võti” on 🙂
Posted by tiiauspaikka on august 27, 2007 at 6:31 e.l.
🙂 minu tütred, kui ülikooli sisseastumiseksamite vaheajal ikka kodus käisd ja jälle ülikoolilinna tagasi läksid, naersid, et nad ei julge sõbranndele rääkidagi, mida nende miljon pisikest kotikest sisaldavad 😀
ühes pirukad ,teises makaronid, kolmandas võileivad jne. teised emad andvat raha, ma andsin seda muidugi ka, aga ikkagi….
ja kui armas oli, kui keegi helistas, et ma tahaks räimi praadida, aga sa teed paremini, kuidas sa seda teed 🙂
emmed, nurrrrr 🙂
Posted by kukupai on august 26, 2007 at 8:05 p.l.
Eheh, mul sama viga vist. Ja oma ema riidleb ikka veel, et kas salli ja kindaid polegi ja kas seda või toda tegid jne jne. Ega enne aru saa kui endal lapsed. Mul juba lapselapsed ja ikka püüan tütreid kasvatada 🙂
Posted by kaja tampere on august 26, 2007 at 7:41 p.l.
jah, meil ka selliseid hooge juba esineb…eks see, et täna need küpsised kaasa võeti ja veel hakkliha kastet lõunaks lubati teha, kuigi hommikusöök oli just olnud…kah märgid sellest…Ja buberti putru nõutakse, kui ems näole annab…nii et ikka vastastikune see asi siingi, aga täna lihtsalt tõdesin, et olen vanaemastumas…
Posted by Kaja on august 26, 2007 at 7:22 p.l.
Aga lapsed jäävad kah alati lasteks – minu 16aastane ütles ühel päeval: “Ema lõika mulle pannkook niimoodi väikesteks tükkideks nagu sa tegid siis, kui ma väike olin.” :))) Ehk siis ühel hetkel hakkab ilmselt see emapoolne toidu kaasapakkimine kah tore tunduma (mulle juba tundub, kui ma oma ema jures käin!)