Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

No nii, täna oli aega õhtu läbi arvutis istuda ja lugesin kohe mõnuga igasuguseid blogisid – nii neid, mida olen omale ära märkinud pidevaks jälgimiseks/lugemiseks, kui juhtusin ka mujale seiklema…
Üks huvitav teema käib punase niidina viimasel ajal Eesti blogiruumis ringi – et missugune on huvitav blogi ja kuidas kirjutada head blogi jne. Ja õpetussõnu ja mõtisklusi sel teemal on rohkesti.
Noh näiteks keegi soovitas, et pane linke. Selle nõuande järgi peaks nüüd siia teksti kohe linke laduma hakkama (nüüd ma neid oskan panna, sest Kukupai õpetas), aga ma ei taha siia neid praegu panna, sest mulle tundub, et need ei ole siin asjakohased – isegi mitte sellepärast, et mõni lugeja, kes infot ja huvitavat materjali otsib, siis võib olla mu blogi rohkem loeks…(Kukupai lingi siiski tegin, et ta näeks, et olen õppust võtnud)
Teine blogija jälle soovitas, et jääge ikka iseendaks, et tema otsib inimest blogitekstide tagant…Noh see sobib juba minu stiiliga natukene rohkem, aga ka mitte alati pole inimene oluline, vaid vahel on idee suurem kui isik? Või ei ole nii?
Kolmandas blogis olid lausa õpetussõnad keele ja stiili jm tehnilise teostuse osas…(vajalikud muideks needki)
Noh ja nii saame sadu erinevaid versioone ja mõtisklusi ning kõik need on omanäolised, nii nagu on erinevad ja omanäolised kõik blogidki. Ning, mis kõige paradoksaalsem – kõigil neil on õigus, õigus olla just sellised nagu nad on…
Ma arvan, et ma ei ütle midagi valesti…kui ma arvan, et blogimine on kaasaegne rahvaluule vorm. Blogijad on nagu rahvalaulikud – igaüks oma teemaga, oma murrakuga, oma erilise eneseväljendusega…Ja blogide lugejad on nagu selle rahvakunsti tarbijad – kellele meeldib seto laul, kellele saare luule…ja nii ongi.
Mõnusaid inspiratsioonihetki kirjameistritele ning mõnusaid lugemishetki lugejatele, ning teravat sulge kommentijatele. Kõigil on vabadus olla olemas ja tegemas. Ja selles vabaduses ei ole miskit halba, ainult head…Ning eks aeg näitab, kelle laule lauldakse veel aastate pärast, ja kelle looming elab veidi lühemat aega.

p.s ja nüüd olen ise kukkunud sinna kategooriasse, kes verbaalse pidamatuse all kannatab – kolm postitust päevas – liig mis liig:)