Millegipärast on lapsest saati olnud mul selline tunne, et kui on pidu või püha või mingi tähtpäev, siis seda peab tähistama kodus…Pidu ja kodu on nagu kaks sellist kooskäivat asja minu jaoks, mida ma ei ole kunagi küsimärgi alla seadnud.
Viimased aastad olen tähtpäeviti enamasti olnud kus jumal juhatab…Mõned tähtpäevad olen aga alati, kasvõi kõigi loodusseaduste kiuste koju Eestisse katsunud tulla – Jõulud, Jaan, lähedaste sünnipäevad ja veel mõned ainult meie perele olulised päevad…
Üleriigilisi nn patriootilisi pühasid olen tavaliselt tähistanud just seal, kus parajasti tegemisi on olnud. Täna siis taasiseseivumise päeval Jyväskyläs. Kogu kodune paatos vaid läbi Interenti hinge kriipimas. Täna on patriootiline päev. Tunnen siin ligi 400 km kaugusel kodust, et olen viimaste aastatega kasvanud palju enam eestlaseks, kui pidevalt Eestis olles olingi. Mu eestlase identiteet on muutunud võimsamaks, mu isamaalised mõtted ja tunded on selgemad. Ma isegi tahan olla patriootiline…Imelik. Nõuka ajal ma vihkasin kõiksugu patriootilist staffi…nüüd on iseseisva kodumaa aastad mulle mõjunud nii, et kõik noorpõlves võetud seisukohad selles osas olen ümber hinnanud…
Ma arvan, et selles väärtuste ja hoiakute ümberhindamises on oma osa ka selles, et näiteks Soomes, minu uues ajutises kodupaigas, on inimesed palju patriootilisemad oma riigi suhtes ja see keskkond on mind tugevasti mõjutanud. Nad tõepoolest armastavad oma riiki ja hoolivad sellest, tunnevad ennast osana ja osalisena. Sellist suhtumist olen ma nüüd ka soomlastelt õppinud. See on olnud ilus õppetund. Inimestega on sageli ju nii, et see mis peos ja olemas, et selle väärtust samal hetkel hinnata ei osata…Sama on koduga ja kodumaaga. Kui elasin Eestis, oli see nagu loomulikult olemas, virisesin ja vingusin, et miks asjad on nii ja kirusin otsuseid, mis tehtud ja muudki. Aga ei mõelnud kunagi, et mis siis saab kui teda äkki ei ole, mis siis saab, kui minu või kellegi teise rumalusest, või mis veelgi absurdsem – juhusest – see riik kaob…
Täna kirjutan ja mõtlen ka väga sageli kodust ja kodusest elust, kuid selles on hoopis teine mõte minu jaoks sees, sageli olen küll kriitiline, kuid – ma väga tahan, et Eesti oleks nii tark, et Eestit juhtima valitud inimesed oleksid nii targad, et õpiksid teiste vigadest, ajaloo ja maailma vigadest…Et eestlased oleksid nii targad, et oskaksid hoolida oma riigist, ja olla osalised oma riigis…mitte kõrvalseisjad kohalolijatena…Ja et Eesti saaks mujalt maailmast nähtud, kuuldud, õpitud kogemustest kiiresti ja tulemuslikult paremaks…parimaks.
Kodust kaugel olles, nn eemalseisja tundega suhtun nüüd ka näiteks soomlaste pühadesse, selles on heldimust ja nostalgiat, noh nii nagu vanaemad vaatavad heldides ka kõiki võõraid lapsi…Vaatan, kuidas sommid oma sinivalged lipud lehvima tõmbavad, oma kodumaa ja rahva ja riigi üle uhked on…Ja olen seal kõrval minagi uhke, sest mul on ka mille üle uhkust tunda – minu oma Eesti :)Koht kuhu maailmast alati tagasi tulla. Koht kus asjad on mulle ilma õppimatagi selged, koht, kus saan rääkida keelt, mis tuleb minu sisemusest, minu südamest….jpg)
.jpg)
Ja lisan siia juurde nüüd ühe pildi ühest pisikeset punasest laevast (teisel pildil laev koos pardikestega), mis Jyväsjärvel terve navigatsiooni hooaja ringi koterdab (seda laeva saab minu kodu aknast ka vaadata, aga pilt on tehtud maja eest pingilt) ja mille sabas Soome lipp lehvib…saadan sümboolselt selle väikese laevukesega Eesti poole taasiseseisvumisepäeva tervitusi siit Jyväskyläst, Jyväsjärve kaldalt Kesk-Soomest, kus on palju inimesi, kes Eestit armastavad ja fännavad.
Karuema Päevaraamat 