Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Minu jaoks oli Soome tulles üks esimesi katsumusi see, kuidas olla mina ise…ja kuidas hakata välja ütlema oma arvamust…Sest tegelikult kõik eeldavad, et kui sul on oma arvamus, siis sa selle ka välja ütled…Jah jube triviaalne…Lihtsalt see oli probleemiks, et sommidel kõikidel oli alati oma arvamus ja nad teadsid, mida nad tahavad…ning peamine – nad asusid ka võitlusse oma tahtmise saavutamise eest. Mina olin saand oma nõukaaegse lapsepõlvega hoopis teise kogemuse – minu, väikese mõttetu inimese tahmine pole üldse oluline – mind oli kasvatatud, et alati tuleb ennast ohverdada millegi üllama ja suurema nimel…Somm ajab selgelt oma asja, ka siis kui ta tegelikult ajab oma firma või asutuse asja…Tal on asjast absoluutselt alati oma arvamus, oma nägemus, oma seiukoht…
Oma arvamus paistab välja igat moodi – töökollektiivis on sellega sageli raskusi, sest see venitab protsesse mõttetult…Samas selles osas on hea, et kui mul ikka tööplaani seda või teist tööd pole märgitud, siis mitte keegi ei eelda, et ma vabatahtlikult omale lisatööd võtan…Ja isegi vahel kui olen tahtnud võtta, vanast harjumusest, siis kohe öeldakse, et ei, sina pead tegema seda ja seda ning puhkama pead ka, nii et ei mingit vabatahtlikkust… samal ajal nad siiski mõnikord eeldavad ja ootavad vabatahtlikkust ja lisakohustuste võtmist…aga seal on jälle mingid sellised kontekstuaalsusused, millest Hille oma kommendis otsustamise loole kirjutas, ja millest mina veel sotti ei saa…
Aga jah, miks mul täna see enesekindluse teema siin…Sellepärast et tagasi Soomes, ja asi hakkas nagu eriti silma linnas, kui täna käisin Hemingways väikest siidrit joomas ja inimestevaatlemist tegemas…See enesekindlus hakkab peale juba tänavalt, ei ei…isegi mitte nii…see hakkab peale aluspesust…Soomlane, eriti naisterahvas, on nii enesekindel, et ta võib vabalt rõve välja näha, selgelt ebaesteetiline…aga kuna TA ISE arvab, et ta on jube ilus, siis tal on ensekindlust ennast just nii väljendada nagu ta heaks arvab…JA TEGELIKULT, kui meie eestlased, ütleme, et sommi naised on hoolitsemata…siis tegelikult on asi selles, et mida me hoolitsetuks peame…minu arvates on soome naised äärmiselt põhjalikud selles osas, kuidas ennast stiliseerida…noh pildilisi näiteid oli linnas hulgi, aga mul veel pole seda fotograafi häbematust päise päeva ajal uulitsa peal inimesi pildistada…ja see ongi see enesekindlus, et nad julgevad välja paista just sellised nagu neile endile meeldib ja minul pole julgust neid rõvedusi pildistada…eestlased mõtlevad siin rohkem globaalsemalt – et teistel ka kena vaadata oleks…
Noh näiteks Helsinkis hotellis hommikusöögil võis eesti tüdrukuid eksimatult eristada… viimistlus ja meik juba hommuku kell 8…muideks slaavlastega on sama tendents…(äkki see ongi see miski, miks ka reisidel eestlasi sageli venelasteks peetkse?) venelasi siin ei kommendiks, aga näiteks bulgaarlased on taolised, et vist magavad ka meigiga… et järsku keegi magades trehvab vastu, kellele peab meeldima…meil siin ülikoolis oli vahepeal selline bulgaarlaste buum, Jaakko imporditud…üks tips suutis meie IT Artol täpselt poole päevaga pea segi ajada, ja siis kahe päeva pärast juba kihluti ja siis kohe abielluti…ja nüüdseks on juba lahutatud ka…aga jah, enesekindlad ja soliidsed soome naised tituleeriti selle bulgaaria daami poolt absoluutselt maitselagedateks, ebaseksikateks ja mis kõige hullem, koduseks perenaiseks sobimatuteks ka veel…nii et ülikoolis selle info levides minu enesekindlad naiskolleegid lõid vahtu ja tuld ette ja taha…ja kuigi sel bulgaarlannal oli paljuski ka õigus, sai see õnnetuke ebapopulaarseks kogu oma ilus ja esteetikas…kah omamoodi enesekindlus tulla kellelegi külla ja hakata seal perenaist materdama…
Nii et jah see julgus omamoodi välja näha, julgus olla just see, kes sa oled, ja kuidas sul endal hea on…ühest küljest on see tore, sest see välistab olukorra, et ebatraditsioonilised inimesed end peitma peaksid – no näiteks täna nägin seitset ratastooli inimest, muideks kõik poisid ja piltilusad ja stiilsed, sellised rokipoisid…
kuid teisalt see esteetika küsimus, et kas ikka peab kõiki oma rasvu ja volte avalikult näitama…minagi tegin siin mõned päevad tagasi katse ja panin hülge poosis suvetüdruku pildi blogisse vaatamiseks – kah omamoodi proovitükk – ainult soomestumise kogemus julgustas mind seda tegema, natuke nagu eksperimenti, et kuidas teised suhtuvad ja vastu võtavad…Päevalehe blogis oli vaatajaid üle 350, kuid arvamust avaldas mu veebis olnud gallupis vaid 22 🙂 aitähh neile julgetele, kes selle huumori ära tabasid…Ja arvamused olid ka kenad – 31% arvas, et pilt on suurepärane, 27% arvas, et super, 22% et vastupandamatu, 18% et eriline ning ilusaks ei pidanud seda keegi 🙂 noh ja ega tegelikult see pilt ju ilus polnudki, aga küsimus on selles, et kas me aktsepteerime end sellisena nagu me oleme, ja kas me elame selleks, et meil endil on mõnus olla…või näitame end välja alati sellisena nagu me arvame, et me oleme teiste jaoks ilusad…ja kannatame kõik ebamugavused ilu nimel, ja salgame oma tegeliku mina ja viriseme, et oi kui paksuks ma olen läind, kui tegelikult on paksust sama palju kui konnal karvu…
või leiame mingi kuldse kesktee nii ilusa kui inetu, nii enesekindluse kui ebaluse vahel…Mulle tundub, et enesekindlust peaks eestlased juurde õppima (millal teie näiteks viimati enesekindluse-ebaluse piire ületasite – nii enda isikliku mina jaoks, kui laiemalt?), aga Eesti inimeste visuaalne esteetika näiteks Soome või Ameerika või Saksa visuaalse ja intellektuaalse individualismi ning ekstreemse enesekindluse kõrval on siiski sümpaatne ju…Ja kas need, kes end ensekindlatena presenteerivad ka tegelikult niiväga enesekindlad ongi?