Mina tavaliselt vastuvõttudel ei käi ja seltskonnaüritustel. Need tunduvad mõttetud. Mõned isegi tobedad. Ja õnneks pole mind sinna Eestis keegi ammu enam ka kutsunud – ju siis need kutsutavate nimekirjade koostajad peavad mind ka kasutuks ja mõttetuks…
Aga, eile ja täna võeti mind Helsinkis kohe kahel korral vastu – eile olin Helsinki linnapea vastuvõtul. Ja täna Helsinki Ülikooli rektori vastuvõtul… Kenad üritused olid. Mõttetuid kõnesid ei peetud, söögi ja joogiga ei koonerdatud. Toidud olid maitsvad. No mida veel tahta?
Muideks, teate kui vahva inimene on Helsinki linnapea? Meie Edgariga võrreldes nagu öö ja päev. Selline poisikese moodi, häbelik natuke. Hästi siiras. Pidas natuke kõnet ka ja rääkis linnast. Oli väga rõõmus, et Põhjamaade meediauurijad kõik Helsinkisse kokku tulnud on, ja et Helsinki linna transport olevat tunnistatud Euroopa parimaks mingis uuringus. Muretses aga sellepärast, et tuntuselt ja imagolt olevat Helskinki Euroopas alles kuskil 31-32 kohal…Ja küsis konverentsiosalejate käest nõu, et mida peaks tegema, et Helsinkit rohkem teataks ja tuntaks…Ja siis koterdas seal inimeste vahel ja nägi välja nagu naabripoiss kõrvaltänavalt – nii lihtne ja kodune.
Ja rektori vastuvõtt oli ka muhe, selline tagasihoidlik mees ja lihtne selline.
Rektorte vastuvõttudel olen Soomes veelgi käinud – korra Tampere ülikooli rektori vastuvõtul – see oli selline sportlik ja poisilik naisterahvas, natuke boheemi moodi ja vastuvõtt oli ka seoses konverentsiga.
Ja muidugi Jyväskylä rektori vastuvõtul – ekstra üritus välisõppejõudude jaoks. Meie Aino on tõesti super vahva naine – täiesti totaalselt erinev kogemus sellist juhti omada. Kui Tartu ülikoolis olin pea kümme aastat tööl ja rektor isegi ei teretanud kui peamajas kokku juhtusime – kes jõuab siis mingeid tühiseid lektoreid meeles pidada… Aga meie Aino leiab alati minutikese, et kasvõi näiteks toidupoes kohtudes paar sõna juttu vesta…Ja ta mäletab ja teab, kes sa oled. Ja Jyväskylä Ülikool vist ei ole väiksem Tartust?…Lihtsalt teine hoiak oma inimeste suhtes. Ükskord elus olen ka ühel väga sürril vastuvõtul käinud – see oli Poolas – UNESCO omad korraldasid, konverents oli ja selle lõpetuseks siis – 13 käiguline lõuna, mis sisaldas ka põlevat põrsast…ja lõppes ilutulestikuga…vot kuhu UNESCO raha KA kulub. Kõhu sai kenasti täis ja emotsiooni ja mälestust on koge edaspidiseks eluks.
Jah vot nii on nende vastuvõttudega. Enamasti väljamaal vastu võetud siis…
Selleks korraks pidu läbi, ja homme Jyväskylä poole teele, prashai Helsinki 🙂
17 aug.
Karuema Päevaraamat 