Loogiline vastus oleks, et ei ole. Kummalgi oma asi ju ajada… (tegelikult tõin pealkirja karud lihtsalt sellepärast, et see tundus võimalikult inimkauge teema, et jumala eest keegi end isiklikult puudutatuna ei tunneks. Aga päris karukarva ja karu käitumise uurijate ees pean ikkagi vabandama, nende uuringuala on siin ka sellepärast, et see tundub eksootiline ja kaunis, minule).
Vahel Eesti akadeemilise elu üle järele mõeldes küll tundub nii, et loogilisi vastuseid kõik justnagu teavad, kuid reaalses elus kipub ikka nii minema, et asjad on nagu natuke teisiti…
Aastaid tagasi üks minu endisi kollege kuulutas kõigile, et organisatsioonikommunikatsioon pole teadus ega midagi(ta on oma arvamust ka hiljem avaldanud, aga seda tean vaid kuulujuttude järgi)…Hiljemgi erinevates kontekstides olen kohanud igasugu ütlemisi, et vat see mis see inimene akadeemilises valdkonnas teeb, see pole üldse see õige asi, aga vat see, mis mina teen, on tõeline teadus…Väga kergesti loobitakse lendu arvamusi teiste inimeste tehtu kohta, ja väga harva on nendes arvamustes tunnustust kolleegile…Soomes on selles osas küll täiesti teisti – maksab tehtud töö – kui seal on huvitav idee, vajalik ja aktuaalne teema, adekvaatne metodoloogia ja teooria, ja korrektne teostus, siis pole nagu küsimust, kas uuring on karu karvadest või karude käitumisest…
Mina oma väikese aruga (tsitaat Winnie the Pooh’ist – sest olen ju kõigest organisatsioonikommunikatsiooni ja suhete uurija, mitte Einshtein või Bourdieu)arvan, et teadus on nii mitmekülgsete võimalustega, et kõiksugu väiksemad ja suuremad erinevad uurimisharud mahuvad siia väljale ära…Ja sellest kooslusest meie elu vaid rikkamaks saab ju minna…
Tähtis on see, et me oma asja püüaksime huvitavalt, hästi ja professionaalselt teha – igas teadusharus on oma metoodika ja teoreetilised lähenemised, ja teooriatest sündinud mudelid ja kontseptsioonid ja mis iganes veel…Ühed on maailma mastaabis vanemad, teised nooremad, mõned on Eestisse tulnud alles nõuka aja lõppedes, mõned teadused on siinmail olnud juba kaua…See on nii nagu tavalises eluski – mis siis küll saaks, kui vanemad inimesed hakkaksid ütlema, et nooremad, hiljem sündinud pole tõelised inimesed…absurd ju…
Täna oli esimene päev Põhjamaade meedia ja kommunikatsiooniuurijate konverentsil Nordmedia 2007, Helsinkis. Esimene meeldiv emotsioon sellelt ürituselt oli see, et siin on kõik erinevad kommunikatsiooniga seotud valdkonnad võrdselt aktsepteeritud ja tunnustatud (nii nagu näiteks ka ICA – rahvusvahelise kommunikatsiooniuurijate konverentsil). Ning teine positiivne süst oli konverentsi avamine (kahju et pilt jäi tegemata, sest ei viitsinud fotokat kaasa vedada – ei uskunud, et midagi pilti võtta võiks olla, aga vat…seekord oli) – sommid olid meeskvarteti kohale toonud, akadeemilise küll, aga nad laulsid laule lõbusatest naistest ja muustki elulisest ja vallatust…Ning konverentsi avakõnes julgeti nalja visata Hard Rock Halleluja üle (noh ameeriklasest keyspeaker muidugi ei üllatanud hakatuseks oma naisest ja selle muusikalembusest rääkides – see ju jenkide traditsiooniline nipp auditooriumi haaramiseks) ning konverentsi lõpp läheb muusikaliselt-kunstiliselt hoopis naljakaks performanciks, aga seda ma ei näe, sest sõidan enne Jyväskyllä edasi…
Seega akadeemiliselt elegantne ja sharmantne balansseerimine teaduse ja kunsti ja tavaelu vahel… Ma arvan, et Eestis oleks sellisele asjale hukkamõistev vilekoor järgnenud…sest olen tõsisema loomuga kolleegidelt kohanud hukkamõistu isegi selle eest, kui auditooriumis tudengitega vahel nalja viskan ja teooriaid inimkeeli lahti seletan (ma arvan, et mind on kindlasti mõned inimesed liigitanud tilulilu uurijaks, kuigi ma ei saa aru, miks näiteks organisatsioonikommunikatsiooni ja suhteid ei peaks uurima ja kuidas ning miks see vähetähtis on…)Eesti akadeemilise olemise mall on minu kogemusel: tõsine – sest lõbus ei ole ju tõsiseltvõetav…, seletab asju võimalikult keeruliselt, sest teadus on keeruline…kindlasti kolleegide suhtes kriitiline jne – hulk kirja panemata kombeid ja reegleid…
Vat sedasi…Aga võib olla ma liialdan, ja et asjad pole üldsegi niimoodi…ja kui nii, siis selle üle oleks mul küll ainult väga hea meel.
Karuema Päevaraamat 
Posted by hille on august 16, 2007 at 8:54 p.l.
Ütleme nii, et siin Eestis on seda ja on teist. Väga palju sõltub ka konkreetsetest inimestest ja uurimisrühmast. Mis aga silma on jäänud – Eesti humanitaaria publik ehk siis ettekannete kuulajad, on märksa tõsisemad kui nt Soomes. Eesti kuulajate näoilmed on tihtipeale sellised, et kohe kuidagi ei loe sealt välja, kas nad saavad sust aru või ei, kas neile pakub huvi see, mida räägid või ei … Soomlased elavad ettekandjale rohkem kaasa 🙂