Kuidagi märkamatult libises viimastel päevadel meediast läbi sõnum, et jälle üks enesetapja on Türisalu pangalt alla sõitnud…Vargsi tõstatatud küsimus turvameetmete tõhustamisest on saanud leheveergudel vastavate ametnike poolt väga ühest õlakehtust – noh meie ei saa ju midagi teha, et on eraomanikud ja teised omanikud jne, ja üldse, kui me sinna ka midagi paneme, siis nagunii lõhutakse ära…Jah, ma mõistan seda juttu, ja saan aru, et sellises kohas inimeste turvalisuse süsteemne lahendamine nõuab: raha, kokkuleppeid, head tahet…Aga kõige rohkem MÕISTMIST, JA HOOLIMIST. Ligemisest hoolimist. Alati on ju lihtsam öelda, et pole võimalik… ja esmapilgul polegi…Aga kui asja üle sügavamalt järele mõelda, siis tegelikult on olemas lahendused – sest kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab – nagu minu kadund ema tavatses öelda… Ja need lahendused hakkavad tulema siis, kui muutub SUHTUMINE, kui suhtumine muutub hoolivamaks. Jah, me mõtleme, et noh kaks enesetappu aastas ja võib olla mõned õnnetused otsa – maailmarevolutsiooni seisukohalt võib see ju tühisena tunduda…Kuid need on MEIE INIMESED, meie eesti inimesed…Meid pole ju liiga palju, et võiksime sallida mõttetuid surmasid…Neid on niigi liiga palju…
Kui nüüd hr-d ja pr-d, kes end ülaltoodud emotsionaalsest avaldusest puudutatuna tunnevad ja ohkavad, et no mida me saame siis teha, kui mõni hull on otsustanud end tappa…jah, tegelikult saab teha küll, sest teadke, et iga väiksemgi takistus enesetapja teel võib muuta olukorda ja see enesetapp võib jääda sooritamata…Ka seesama piire või mingid muud asjad, mis seal koos piirdega on…
Suve algul seiklesin Californias, ja Santa Cruzi linna lähisel on analoogselt lummavalt kaunis paik panga ja müstilise ookeaniga… no peaaegu sama kaunis kui Türisalu, vaid pank oli Türisalu omast madalam..Ja on seegi looduse ime allakukkujate lemmikpaigaks selles piirkonnas…Kuidas aga ameeriklased sellesse asja suhtuvad….
Kõigepealt – esimene, mis mind pisarateni liigutas, oli väike tagasihoidlik mälestusnurk surnutele – kas siis juhuse või iseenda käe läbi surnutele – kõik need, kes selles looduskaunis kohas siit ilmast lahkunud, on nimeliset jäädvustatud kaldapealsele, saatmas siiralt kurvad ja igatsevad sõnad mahajäänute poolt. Teine mõtlemapanev kogemus sealt kaldapealselt oli pöördumine, mis pandud kohaliku omavalitsuse poolt..Palun ärge olge järgmine…
Jah võib olla on Harku vallavalitsus oma mõtetes hooliv inimeste suhtes, ja võib olla nad on ilusaid ja veelgi ilusamaid asju inimeste heaks teinud… aga kui sa mõtled suurepäraseid mõtteid ja soovid inimestele head, siis nad ei saa sellest ju teada, kui sa seda neile oma tegude ja väljaütlemistega ei tõesta…Türisalu panga juhtumi valguses olen mina küll üsna skeptiline, sest olen ise ka Harku valla elanik, kui Eestis vahel käin ja seetõttu oman isiklikke kogemusi …
.JPG)
Piltidel: allakukkujate lemmikpaik Santa Cruzi rannikul HW 1 Californias…Kui seisad üksi vastamisi looduse iluga, ja…Siis võiks ju olla midagi, mis hetkeks su tähelepanu haarab – olgu selleks siis kasvõi kellegi poolt maha jäetud palve sinule – palun ära ole sina järgmine…
.JPG)
Jah, psühholoogidel on asjast kindlasti oma teooria ja veel paljudel teistel ka, aga mina arvan, et ükski vahend surma ära hoidmiseks ei ole liiga palju…
Karuema Päevaraamat 
Posted by hille on august 16, 2007 at 3:49 p.l.
Ma arvan, et mõttetu on arvata, kas silt aitaks või ei. Maksab teadmine, mitte arvamine. Nii et tuleks katsetada
Posted by Ingrid on august 16, 2007 at 7:04 e.l.
Mina arvan, et selline silt palju ei aita.
Teiseks on ka tiba imelik enesetapjatele nimelise mälestusmärgi püstitamine.
Suure osa suitsiidide põhjuseks on siiski inimese üksijäämine oma elu tupikteel. Vaikselt ja varjus arenenud depressiooni puhul kardavad inimesed pööraselt psühhiaatrit, psühholoogiline nõustamine pole aga enamikule taskukohane.
Üheks võimaluseks suitsiidmõtete elluviimise takistamiseks oleks enesetapu tee pikemaks ja keerulisemaks tegemine. Sellise “teepikenduse” ajal on inimene paratamatult veel ja veel kord sunnitud oma otsuse üle järele mõtlema.
Teepikenduseks oleksid Tiia nimetatud usldustelefon, võrega vaateplatformide piiramine Eiffeli jt. tornidel, võred sõiduteid ja raudteid ületavate viaduktide all, väga tugevad teetõkendid pankrannikutel (Kaja pildil näha).
Olen ise täielikult eutanaasia vastane, kuid mõistan väidet, et depressioon on samasugune kannatus kui füüsiline valu ja inimene otsib oma kestvast hingevalust vabanemist suitsiidi kaudu. Eutanaasia pooldajaid igatahes tegid ettepaneku ka sügava ravile allumatu depressiooni näidustusena eutanaasiaks.
Seega jääb alati teatud protsent inimesi, kes oma otsuse ükskõik kui suure vaevaga lõpuks täide viivad.
Kõik psühhiaatrid teavad, et usk Jumalasse on üks võimsamaid pidureid teel suitsiidile. Kuid loomulikult mitte alati.
Eriti puudub see pidur aga nõukogude korra poolt üleskasvatatud põlvkondadel: pole tunnelit, mille lõpus paistab valgus, vaid on pimedus, kukkumine musta auku, absoluutne lõpp.
Lugesin kord üht jumalagajätu kirjade hunnikut, mida üks soomlane oli jätnud oma Eesti hotellinumbri lauale.
Seal palus ta andeks emalt, õelt, jt. pereliikmetelt, kuid palus andeks ka Jumalalt, sest ta teadis, et toimib valesti.
Posted by tiiauspaikka on august 15, 2007 at 4:51 p.l.
mina arvan, et kui keegi ka sinna suure ja kalli raha eest tara ehitaks ei pea kedagi. pigem kutusb sinna roikujaid ja istujaid, kes kogemata kombel end vigaseks kukuvad või veel hullem teise ilmaga tutuvust lõpuks teevad.
aga jah ,miks mitte panna selline tekst sinna.
ja usaldustelefoni nr ,et oma probeemi kellegagi rääkida.
ikka ja jälle likvideeritakse seda viimast linki, kuigi see põhjus, miks inimene suitsiidini läheb on ju kusagilt alguse saanud. sinna oleks vaja raha paigutada.
Posted by Anonymous on august 15, 2007 at 4:11 p.l.
arvan, et kui need surmad seal türisalu pangal oleks puudutanud mõnd vallaametnikku või poliitikut,siis oleks sinna kohe kõva tara ehitatud, just selline nagu sellel teisel california pildil natuke näha on, või veelgi tugevam…ning lisaks oleks veel kõikvõimalikud muud vahendid välja nuputatud…