Oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss – ütleks selle peale mu vanaema…Tõenäoliselt pole olemas inimest, kellel poleks unistusi. Pole olemas inimest, kellel ei keerleks peas mõni oleks, või mõni muu sõna, mis peaks reaalsuseks saades inimest kuidagi õnnelikumaks tegema…
Meedia ka viimasel ajal aitab usinasti kaasa igasugu oleksite-poleksite tõelisustamiseks. Noh see on juba nii leierdatud teema, et meedia teeb oma kangelased ja meedia oma kangelased ka hävitab (see lausejupp tuli nüüd küll väga erialaline – homme ja ülehomme teen TÜ suveülikoolis meediasuhete loengut). Kõik need Farmi ja Bussi jm tegelased, lisaks veel muud show ja tolategemised…Inimene oma olemuselt on edev – nagu mu armas kaasa armastab korrata, et vaid edevus, ahnus ja lollus on need maailma liikumapanevad jõud…Nojah, päris sada prossa ma temaga nõus pole, aga mingis osas kindlasti.
Jah, kõik see on ju kena, ja võib unistada, et saan kuulsaks ja seeläbi ka tähtsaks ja siis ingridtähismad ja anusaagimid panevad mind oma meditsiinilise pildiraamatu sisse ja puha ja… ja mis siis?
Vanade inimeste puhul pole need tahtmine ja unistamine ehk nii ohtlikud, kuigi mine tea, ajab äkki mõne rahuliku vanainimesegi lolliks – noh miks mitte näiteks tantsud tähtedega saates, või kuskil mujal…
Jama hakkab pihta aga siis, kui noored inimesed omi unistusi teoks tegema hakkavad…Nende unistused on nii haprad ja nende võimalused elus pettuda nii reaalsed…No mida teha noore inimesega, kes on veendunud, et temast peab saama näitleja, kuid kelle andekus on keskpärane ja sädet ei paista kuskilt….Kui ta ehk satub mõne hea õpetaja kätte…aga kui ei satu?
Mina olen lapsest saadik unistanud baleriiniks saamisest. Füüsiliselt on see absoluutselt võimatu, sest olen kaasasündinud invaliidsusega, tegelikult…Aga unistus on. Ja hingelt tunnen end aeg ajalt baleriinina, eriti luiki vaadates. Ning teatris katsun ikka balletitükke vaatama minna.
Vahel unistan ka kaanetüdruku malbest elust, või siis vähemalt mingi suvetüdruku konkursi etapivõitu tahaks…Selle suve lõpus aga saingi Suvetüdrukuks – teate ju küll SL…leht igas numbris trükib mõne lihtsa tüdruku pildi ja ütleb, et vot see tüdruk on täna suvetüdruk. Noh ja mina sain nüüd ka – muidugi mitte SL…lehes, sest oma parameetritega ma sinna sisse ei mahu, ja pole veel näind, et mõni füüsilise puudega inimene selles lehes ilusaks suveinimeseks oleks tituleeritud (vaimupuue õnneks ei paista pildi pealt välja). Aga oma väikeses isiklikus meediaruumis sain suvetüdrukuks – hülge moodi Koovi rannas lautri kividel viimast suvepuhkuse päeva kaiffides leidis minu sõprade seltskond, et sobib suvetüdrukuks küll ja mu poja tegi pilti ka – lapsed on alati ju väga kriitilised – aga tema seekord polndki…
Ja nüüd ma panen selle suvetüdruku(te) pildid oma blogisse üles…Ja ma arvan, et meie avalik ruum oleks palju kenam, kui lisaks ilusatele inimestele ka mõni teine ilus inimene vahel pildi peale satub ja oma unistuse ellu viib – baleriiniks ei saand, aga suvetüdrukuks – why not?
Piltidel: Suvetüdruk hülge poosis ja aulik Suvetüdruku valimise zhürii täies koosseisus (fotograafi loomulikult pildile ei saand fiksata, aga tema ka oli otsustaja, just visuaali poole pealt)
.jpg)
Ja otse loomulikult on vaatajatel võimalus ka hinnata (ainult Suvetüdrukut, mitte austatud zhüriid), nii nagu ühes korralikus rate-tüüpi-juras ikka olema peab. Ja katsuge te negatiivseid hinnaguid anda, siis läheb kätshiks 🙂.jpg)
.jpg)
Karuema Päevaraamat 
Posted by Agris on august 14, 2007 at 7:19 e.l.
Lautrikivid on väga kenasti rivis, vanasti ikka osati tööd teha.
Head suve lõppu!
Posted by kaja on august 13, 2007 at 5:27 p.l.
Ingridile – jah selline ongi minu Saaremaa kodu rand…
Maailma parim paik…
Posted by Tiia on august 13, 2007 at 12:13 p.l.
ükskõik mis julge pealehakkamine on rohkem kui 12 pointsi väärt.
Mäletan ,kui ma paar aastat tagasi pidin ühes töökaaslasega suurel laval räppi laulma minema. Ise tahtsin ,aga teadsin ,et tänu sellele pääsen neile inimestele, kellega koostööd tulen tegema 80% rohkem lähemale, kui aastase tööga.
Nii tegingi, ketid kolisesid, lotendav pusa seljas, raadio oli õlal, laulusõnad läkisid otse loomulikult keset laulu segi, aga lõpuni laulsin.
Siiamaani mäletavad kummadki osapooled seda “enese likku panemist” ja seda eneseületust.Heldinult ja kordaminekuna.
See ühispilt on kuidagi nii lahe, selline mis kutsuks kunstnikul pintslit haarama: Naised rannal 2007.
Mõtle, mõne aasta pärast on seda nii hea vaadata ja meenutada ,et sellel päeval oli nii ja nii soe, olime rannas….jne
Pilte peaks rohkem tegema, neis on meist läbivoolav aeg hetkeks peatunud. Mäluga on nagu on, siis on millele toetuda.
Posted by Leelo M. Umbsaar on august 13, 2007 at 9:07 e.l.
väga julge postitus, pr Kaja!
idee maksab oluliselt rohkem kui teostus, ja juba selle eest maksimumpunktid, loomulikult 😉
meil siin tuleb olla ülikõhn ja ülivalge. sest kuidas teisiti?
ma ei suuda siiani unustada, kuidas ühele korpulentsemale noorele Svaasi kuningriigi alamale (kena ja ühiskondlikult aktiivne neiu) ülikooli jalgpallimeeskonnas keelduti väljastamast auhinnaks toidutalonge põhjendusega, et ta olevatki juba liiga paks!
uskumatu. aga seda olen ma ise ka täheldanud, et hiina taktitunne on lääne (Soome? Eesti? Aafrika?) omast ikka vääääga erinev.. ja seda ei muuda oluliselt ka nende õppimiskogemus USAs või Inglismaal, kuhu nad 99.99% juhtudest minna soovivad.
olge tublid ja terved! kõike paremat Kaug-Idast,
Leelo Maarja
Posted by Anonymous on august 13, 2007 at 8:12 e.l.
Kus on Greenpeace? Päästke Willy!
Posted by Ingrid on august 13, 2007 at 7:41 e.l.
Oled Suvetüdruk, oled, oled!
Kas selline ongi Saaremaa rand?
Et igaühe jaoks oma hõre muul ja puha?
P.S. Eelmise sissekande kustutasin näpuvea esinemise tõttu tekstis. Mine sa neid korrektoreid tea! Mul naa madal kriitikataluvus. 😦
Posted by Reede on august 13, 2007 at 12:35 e.l.
Suvetüdrukule minult twelve points 🙂
Muide, ma tahtsin ka lapsena baleriiniks saada, kohe väga tahtsin. Aga pandi mind korvpalli mängima. Nii kasvasingi üles, kets jalas.