Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Hullu virolase jutule jätkuks…Arvan, et paljud meist on kuskil kunagi esimest korda olnud, ka üksinda ja eksinuna…või siis vähemalt murelikuna, et kuidas saada punktist a punkti b, näiteks… Pauliinale oli see esimene Eesti reis ja läbi liikluse sai ta oma esimese Eesti kogemuse…Kuidas saada Tallinnast Kuressaarde…

Esimest korda, kui ma üksinda autoga Soome läksin, meenutan siiani. Laevalt maha tulles pabistasin kohutavalt, et kuidas ma leian tee linnast välja…Ja siis, kuidas ma leian üles õige Jyväskylä tee otsa….Ja mis veel kõige hullem – kuidas ma leian üles selle korteri aadressi, kus ma elama hakkan…

Reaalsuses osutus kõik palju lihtsamaks, kui olin kartnud. Pärast paari pööret Helsinki ristmikel sain aru, et Helsinkis hakkavad viidad sõiduradade kohal väga vara näitama erinevaid pöörakuid…Näiteks kui mul on vaja saada Lahti tee peale, siis juba paar kilomeetrit enne seda pööret on selgelt näha, millisesse sõiduritta ma pean hoidma, et sooritada teisi liiklejaid takistamata see keeramine…Samuti oli lihtne peale Lahtit üles leida Jyväskylä teeots, ja ka oma uue kodu leidsin esimesel katsel – sildid olid lihtsalt ja selgelt ja nähtavalt igal pool olemas…

Leningradis aga näiteks, kunagi kui seal sai autoga käidud, oli eksimist rohkem kui rubla eest…

Eriti hull kogemus on aga Itaaliast – kui te tahate hulluks minna, siis minge sinna autoga, sest isegi eestlasest kamikadze-tüüpi sõidumeistritele on Itaalia liiklus hullutav. Samuti Pariisi liiklus, näiteks…Istanbulist või Tunisest rääkimata…

Nohjah lõunamaised inimesed on temperamentsemad, ja korrektsusest arusaamised on erinevad. See mis Itaalias on enesestmõistetav, on meie jaoks sürr…Soomega aga võiks meil ju sarnane maailmanägemine olla…Aga vat ei ole…

Et jah siis see esimene kord üksinda autoga trassil Helsinki Jyväskylä…Kuni Lahtini on kiirtee…Maksimaalse kiirusega 120 km tunnis. Noh ja enamus nii sõidab ka. Hiljem, ühel järgmistest kordadest kogesin, et sellest kiiruspiirangust on eluliselt oluline kinni pidada, sest kui noor ja loll põdrapull sulle üle teed ääristava piirdeaia siiski ette volksab, saab sellelt kiiruselt veel pidama, kui pidurid korras on …

Lahtist edasi Jyväskyllä on aga kaks võimalust – mõlemad klassifitseeritavad nn karuradadena…Kitsad ja suhteliselt ohtlikud, valdavalt kiirusepiiranguga 80 km tunnis…Üks neist radadest on kindlasti tuttav Himose fännidele, teine on rohkem rekkaautode kasutuses…

Minu esimene automatka kogemus oli talvel, kui Soomemaal vara pimedaks läheb ja peaaegu et iga päev lund sajab…Lahtist edasi kaduski valgustus tee äärest, ümbritsevad kaljud mõjusid müstiliselt hirmutavalt ning nende vahelt läbi sõites tundus pime pimedam ja kogu ümbrus kui põrgupõhi – tume ja endasseneelav. Sõnaga – kole. Tundsin end sel karurajal ebakindlalt. Pelgasin tõsiselt. Ja mu hirmu suurendasid mu küljepeal, ees ja taga lumetuisku üles keerutavad rekkad, mis ka nähtavust piirasid ja vastikut tõmbetuult tekitasid, mis mu väikese autojunni vastikult võdisema pani. Rekkade voog oli minu sõidusuunas ja ka vastutulevas sõidusuunas. Olukord oli sarnane sellele, mida olin aastaid kogenud Tallinna ja Tartu vahet iga nädal sõites…Kuid rekkasid oli rohkem ja pimedam oli…ja tee oli võõras ja kitsas…

Ning siis hakkas minu jaoks üllatavaid asju juhtuma…Kõigepealt keeras teeperves olevasse taskusse minu ees sõitev rekka ja lubas mind mööda – ta sai aru, et mul on paha suurte masinate vahel tuules sõita, kui nad lumetuisku üles keeravad…lasi mind lihtsalt mööda …Veidi aja pärast järgmine rekka…tema näitas suunatulega, kunas on õige aeg möödasõitu teha…jne erinevatel viisidel teelolevate kaasjuhtidega suheldes edenes teekond jõudsalt ja tunne sel võõral teel polnudki nii kole, kui alguses tundus…kuni tee muutus kolmerealiseks – siis algas möödasõidu ralli, kõik andsid gaasi nii kuis jaksasid…ja siis kui tee muutus taas kaherealiseks, oli jälle selline öine tuisuidüll, kus ligemist märgatatkse ja siiralt soovitakse, et kõik teelised elusalt koju või sihtpunkti jõuavad…

Selle asja nimi on lihtlabane hoolimine, ligemisest hoolimine…Ja see esimene kogemus ei ole jäänud viimaseks…Ainus mis mind Soome liikluses häirib, on vahetevahel pöörde sooritamiseks keset teed peatuvad autod (mitte ei tõmmata end kas siis vasemale või paremale serva, vaid keske teed jäädakse pööramise võimalust ootama, nii et tagant tulija vabalt võib eesmökutajale sisse sõita), ning kohati liiga korralikult ja seaduskuulekalt kulgevad kaasliiklejad…Kui ikka on lubatud 80ga sõita, siis ei pea 75ga venima…No nii, nüüd minuski hull virolane puhumas…kuid jah nii see on.

Lõpptulemuseks on see, et lisaks muudele õppetundundidele Soomes, olen õppinud ka dialoogiliselt liiklema – suhtlema kaasliiklejatega, märkama neid, kui keegi kiirustab, siis lasen ta mööda – teen kõik selleks, et tema möödasõit oleks võimalikult ohtu, kui tahan ise mööda sõita, siis teevad kaasliiklejad minu manöövrid ohutumaks…Ja teetähised ja sildid on osa sellest dialoogist liiklejatega, liiklejate vahel. Ning alati tekib tahtmine kaasliiklejat tänada, ja tegelikult on tore mööda neid Soome karuaradasid kulgeda, kui pime on su ümber pimedast pimedam, ning õrn lumetuisk keerleb autotulede vihus…Ning hoolimata näilisest igavikulisusest ja tühjusest su ümber, on maantee täis märkavaid ja hoolivaid inimesi…

Pildil: maailm läbi autoakna (HW 1 Californias)