Kunagi oli Eestis trend, et igal eestlasel pidi olema oma isiklik kodustatud soomlane. Selline kena ja loomulik kultuuridevaheline suhtlemine…Mõjutab Eesti-Soome suhteid tõenäoliselt siiani. Ei ole mingit kahtlust, et soomlased teavad hästi eestlastele kurba saatust, sest lisaks ametlikele ajaloouurimustele siin ja sealpool lahte, on ka palju inimeste lugusid jutustatud justnimelt nende isiklike kontaktide kaudu. Ja ka vastupidi – tõenäoliselt on igal eestlasel ka soomlase lugu jutustada…
Tänase hommikupooliku olen mõtisklenud venelastest. Seda kahel põhjusel. Esiteks – paar päeva tagasi oli meil kokkusaamine oma vana klassijuhatajaga, ta on venelanna, ning teiseks sellepärast, et täna oli minu kultuuriloolisel õuel esimene teadaolev vene rahvusest inimene, kui muidugi sõjaaegsed soldatid välja arvata…Minu õpilane TLÜst Maria, armas ja tore tüdruk. TLÜs õpetamine on andnud mulle unikaalse kogemuse õppida tundma Eestis elavaid vene noori, samuti Läti venelasi ja lätlasi, leedukatest rääkimata, sest BFM-i inglisekeelne õppekava on neile võimalus haridus Eestis omandada, kui eesti keeles end nii kindlalt ei tunta, et Tartusse aplikeeruda, ning kui kaugele välismaale või Venemaale minna ei taheta, või saa…
Maria eesti keel on suurepärane, noh väike aktsent on lihtsalt sharmantne sealjuures…Üllatas Maria mind aga sellega, et teadis minu vanaonu Augustit – Eesti kirjanikku, kes Nõuka ajal oli keelatute hulka arvatud…Neil oli koolis olnud fantastiline Eesti kirjanduse õpetaja….
Minu klassijuhataja, Taissia Petrovna (pildil), on ka fantastiline. .jpg)
Nüüdsel kokkusaamisel rääkisime Majakovskist, ning Kaiel on jätkuvalt peas Tatjana kiri Oneginile – ehk siis ka Pushkinist sai vesteldud, ja Eesti poliitikast…President Ilvese sõnum aprillisündmuste ajal oli talle meelde jäänud teistsugusena kui see Eesti kultuuriruumis kajas – eks ta vist ei saanud kõigest päris hästi aru, aga ta küsis meie käest, et mida me asjast arvame…Ja me seletasime talle uuesti, et mida meie president siis ütles, et mis oli meie presidendi sõnum.
.jpg)
Nüüdsel kokkusaamisel rääkisime Majakovskist, ning Kaiel on jätkuvalt peas Tatjana kiri Oneginile – ehk siis ka Pushkinist sai vesteldud, ja Eesti poliitikast…President Ilvese sõnum aprillisündmuste ajal oli talle meelde jäänud teistsugusena kui see Eesti kultuuriruumis kajas – eks ta vist ei saanud kõigest päris hästi aru, aga ta küsis meie käest, et mida me asjast arvame…Ja me seletasime talle uuesti, et mida meie president siis ütles, et mis oli meie presidendi sõnum. Nashistide suhtes on meie Taissia aga väga kriitiline….Kokkuvõtvalt tema venekeelsest (uskuge, vene keeles kõlas see mahlakalt ja kaunilt) kommentaarist: no on mingid segased, kes elust midagi ei tea ja tulevad siia mingite totakate telkmantlitega tola mängima…
Meie Taissia on Eestis elanud kaua, tema lugu on pikk ja selles on nii rõõmu kui kurbust, viimasel ajal rohkem kurbust…Sel korral küsis ta meie käest: “No öelge tüdrukud, mida te minust ja sest asjast tegelikult mõtlesite…”Viimaste aegade sündmused on teda mõtlema pannud…Loomulikult, kuigi meil oli 12 tundi vene keelt nädalas, ja kooli ajal oli meie suhtumine selline nagu ikka õpilastel…Ja ega kunagi ei ole, mina küll ei ole – võib olla mõni klassiõde on, mõelnud selle peale, mida Nõuka ajal tähendas vene keele eriklassis õppimine ja kas me suhtusime oma Petkasse (klassijuhataja hüüdnimi) seetõttu kuidagi teisti, et ta oli venelanna…Ja nüüd selle küsimuse peale ja aprillisündmuste valguses me mõtlesime sellele…ja tõdesime, et mingit venelaste viha meis ei olnud – meie venekeele tundides puudus täielikult poliitiline alatoon. See oli sügav ja intelligentne matk vene kirjandusse ja kultuuri, mis praegu ainult rikkusena tundub… Ning see, kuidas Petka meid Leningradi vedas ja õpetas sealset kunsti ja kultuuri hindama, ning lõppkokkuvõttes ka keeleoskus on ju vaid rikkuseks…See on meie elu ainult rikkalikumaks muutnud…
Ja siis ma täna hommikul mõtlesin nendest venelastest meie ümber, eestlaste-venelaste suhetest (Eesti-Vene suhetest ma ei mõelnud, see on poliitiline värk), ja tõdesin, et tegelikult suhted meie riigis erinevate rahvuste vahel on kultuuri värk(pole just eriti originaalne järeldus, kuid kuidagi värskendav oli seda täna hommikul endale korrata)…Ja kultuur toimib ja saab tähendusi läbi kommunikatsiooni….Me peaksime üksteisele jutustama oma lugusid…Tõenäoliselt on igas Eesti peres kogemus, kus sovjetid küüditasid kedagi Siberisse ja fashistid kedagi Saksamaale…Tõenäoliselt on igas Vene peres kedagi, kes on hukkunud Teises ilmasõjas…Tõenäoliselt on igas Eesti ja Vene peres kedagi kes teab kedagi, kes on olnud Nõukogude ajal nn ühest paigast teise mööda NLiitu lennutamise ohver… Kas siis vabatahtlikult illusioonidega meelitatult või mitte nii väga vabatahtlikult….
…Kui tassi vaadata, siis ühelt poolt on tass õõnes, ja teiselt poolt kinni – põhi on ees…ja külje pealt vaadates hoopiski silinder…Me kõik vaatame elu kui tassi – ühelt, teiselt ja kolmandalt poolt…ja igaüks näeb ise pilti…Oluline on, et me räägime üksteisele, mida MEIE näeme ja et me selle rääkimise kaudu saame aru, et me räägime tegelikult ühest ja samast tassist, mis sest, et ühele paistab asi nii ja teisele naa ja kolmandale hoopis kolmandat moodi…Peabki paistma erinevalt, sest tass on eri küljest vaadates erinev…
Rääkigem üksteisele oma lugusid…
Karuema Päevaraamat 
Posted by liilu on juuli 24, 2007 at 5:35 p.l.
Lisaks siia, et ka minul toredaim sõbranna Jevdokia, kelle suur probleem eesti keelega, aga ta püüab ja meie sõprust see ei sega.Küll me kahekesi ka sellle eesti keelele pihta saame. Ta ei ole siin sündinud vaid tulnud kunagi ja siin on ta lapsed. Aprilli sündmuste kohta on meil on nii ühine arusaam , miks kistakse sinna tavakodnikke, see on poliitika ja sõduri koht on surnuaial. Pooldan sinu mõtet õeke,seda suhtumist saab muuta ainult kontaktidega.
Posted by Kaja Tampere on juuli 24, 2007 at 12:00 p.l.
olen sinuga väga väga nõus. see minu jutu mõte oligi, et kui me omavahel suhtleme, siis hakkame üksteist ju ka mõistma…ja üksteisest lugu pidama, ja ka üksteise kannatustest lugu pidama 🙂
Posted by Juan Manuel on juuli 24, 2007 at 11:53 e.l.
Riik peab kindlasti midagi ette võtma, et oleks rohkem kontatke eestlaste ja venelaste vahel. Mul on vene sõbrana kes elas Sillamäel ja enne kui läks Tartusse õppima ta ei teadnud, kuidas eestlased suhtuvad venelastesse.
Ta oskab eesti keelt, aga just seda ta ei teadnud, sest tal polnud eesti tuttavaid. Muidugi Tartus oli tal eestlastega ainult head kogemused, aga selle kontakti puudus tuleb ületada.
Tuleb mingisusi üritusteid korraldama, kus eestlased ja ida-eesti päritolevad venelased saavad üksteistega aega veetma ja tuttavaks saama.