Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Eile tegin vahva matka – peaaegu et pikima marsruudi Eestimaal läänest itta – noh, kui ma oleks alustanud Sõrve sääre tipust, oleks veel pikem tulnud…Aga alustasime Koovi külast, mis on ka peaaegu, et väga läänepoolne paik Eestimaal.
Reis sellisena oli väga huvitav – kulgemine läbi kultuurierinevuste ja seda kõike suhteliselt lühikese ajaga: Saaremaa suitsulestalõhnalisest lihtsusest Sillamäe soliidsete lõunast Dry Martinit trimpivate vene daamideni – äärmiselt intelligentsete ja soliidsetega kusjuures. Ning rääkimata muidugi tee ääres puu all laua taga keskpäeval viinajoovatest meestest ja miniseelikutes ja kõrgekontsalistes kingades slaavi kaunitaridest Narvas, ja ka Sillamäel -huvitav oli neid viimaseid jälgida…Veel vallalistena oli nende olemine rõõsa ja prink…väljakutsuv ja tõsine ahvatlus noortele, ja ka vanematele mehepoegadele, nii väljakutsuv, et õhk oli sellest tiinusest lausa paks…soe oli väljas nagunii…ja loodus ajas oma joru nii ja naapidi…
Kõrvuti vallalistega aga jalutasid ka need noored naised, kes juba tanu alla või niisama tite saanud. Nende olek oli palju pehmem ja vormikam- venelannadel tuleb see maternõi olek väga kiiresti…Ilusast ja elegantsest tüdrukust areneb ürgema prototüüp sisuliselt üheksa kuuga…Eesti emad säilitavad oma noorusliku kirevuse ja nn kaunitari-paabulinnu imago sageli ka peale laste sünnitamist…
Sillamäe üllatas muugagi…Kui teil muideks kunagi Ida-Virumaal on nälg, siis Sillamäel kesklinnas, peaaegu kiriku kõrval haljasala ääres on hotell, kus ka restoran ja kohvik, ning sinna kohvikusse soovitan kõigil minna (seal muide kohtasin ka Dry Martinit trimpavaid daame). Selles kohvikus on head söögid, eriti hea seljaka, ahjusoojad kohupiimakorbid värskete vaarikatega, ning imearmsad ja asjalikud teenindajad tüdrukud – tõenäoliselt õekesed koolivaheajal taskuraha teenimas…Nemad purssisid eesti keeles rääkida, ja meie vene keeles, ja oli armas ja sõbralik olemine.
Üldse on Sillamäe armas paik – stalinistlike majade ja lõputu roheluse sünergia süstis omamoodi rahu südamesse ja mõjus kui mantra…Ja mitte ainult mulle – ka kõrvallauas õlut trimpavad sommid olid silmnähtavalt sest paigast lummatud…
Narva mõjus seejärel agressiivse suurlinnana – hakatuseks masendav kuni 8 km pikkune autode kolonn tee servas ootamas Venemaale pääsu…Linnas endas tolm ja vingugaasid, auklikud tänavad, ja närvilised inimesed. Koletu kontrast Sillamäega… Ajasin oma asjad Narvas korda nii kiiresti kui sain, ja ruttu tagasi – Narva lämmatas ja mattis hinge sel soojal suvepäeval…
Tagasiteel tegime põike Rakverre – Olgatädil oli hiljuti olnud 80 juubel ning sel puhul tegime talle visiidi- kena oli sugulastega (tegelikult Ennu sugulastega) traditsioonilist ja lihtsat Eesti sööki süüa, magusat veini juua ja juttu puhuda. Muideks, 80ndaks sünnipäevaks kinkisime Olgatädile nn aeroobikamati (tegelikult pehme vaiba voodi ette), õhupalli-jäneseid lillede asemel ning raadioõnnitlus sai ka tehtud…See on tegelikult fantastiline, kui inimene säilitab nii kõrge vanuseni terve mõistuse, optimistliku ellusuhtumise ja huumorimeele – aeroobikanali läks rohkem kui kümnesse ja õhupalli-jänestest oli nalja ja naeru kui palju. Nii et ei pea vanematele tüdrukutele alati kittelkleite, sokke ja susse kinkima…
Tallinn on/oli traditsiooniliselt igav, vist sellepärast, et sel reisil on/oli see vaid transiitjaam -pesu pesemiseks ja muudeks tsiviliseeritud toiminguteks siiski hädavajalik…Ja natuke peab ju vahepeal oma lastega ka suhtlema – kuigi täisealised, aga ikkagi oma lapsed – ja ega nad suvel end kergelt kätte ei anna – nüüd siis ehk Tallinnas olles hilistel õhtutundidel ja varasel hommikul juhtub mõni hetk ka vestlemiseks…
Ning siis autonina taas Saarde – pool puhkust on veel ees…