Sel suvel sain järsku aru, mis mind suviti maakodus tegelikult vaevab – ja seda juba mitu aastat – ootamatud, kuid tegelikult oodatud külalised… Enne ma sellise asja peale üldse ei mõelnud, et kui ma näiteks otsustan kellelegi armsale ja minu jaoks tähtsale inimesele külla minna, et kas helistada ette või mitte – polnud nagu üldse probleemi…Pigem tundus vahva ja omamoodi nagu naligi see, kui ootamatult kellegi juurde külla sai maandutud ja üllatatud…Ja vanasti polnud ka telefonide asi nii käepäraselt lahendatud ja etteteatamine polnud nii lihtne kui näiteks täna…
Nii et olen ise ka sama asja praktiseerinud, mis nüüd mulle muret teeb…
Sel suvel on minu juurde sisse sadanud mitmed inimesed, keda ma tegelikult väga näha soovin ja kelle tulekust mul ikka ja alati heameel on, kuid kes tulevad äärmiselt ebasobival hetkel ja täiesti ootamatult….Väga nigel olukord – ühest küljest nagu suur rõõm, aga teisalt kole kimbatus – tegemata tegemised, ja poolelijäävad tööd, rääkimata oma plaanitud asjade ärajätmine, sest kui armsad inimesed on tulnud, siis ju tahaks nendega aega veeta…
Võibolla olen ma aastatega muutunud nõudlikumaks ja konservatiivsemaks? Või on see Soomes elamise kultuuriline mõjutus?
Soomes on see reegel küll, et kusagile külla etteteatamata ei minda, ja külas käimiseks on väga selged ajalised piirid, ja selged reeglid. Ja nende reeglite ja tavade vastu eksimine on väga halb toon – sellega võib oma sotsiaalsed suhted sealmaal täiesti ära rikkuda, nii on ka muideks Rootsis, Saksamaal ja Belgias. Teistes riikides ei ole kogemusi…
Niisiis, Eesti kombed (eeldusel, et ootamatult sissesadavad külalised on Eesti komme) on selles osas küll vanast ja traditsioonilisest Läänemaailmast erinevad…ja millegipärast hetkel mulle tundub, et see Eesti komme on muutunud ahistavaks. Tahaks oma külalistest ikka täit rõõmu tunda, mitte kimbatuses kombineerida külalistele tähelepanu osutamise ja enda poolelijäänud tegemiste vahel…
Võib olla on selline ootamatu sissesadamine ka omamoodi egoism – lihtsalt ei mõelda, et inimesel võib mingi muu tegevus käsil olla, mis on antud hetkel oluline ära teha, ei viitsita end mõelda teise inimese olukorda…Kuna sissesadajatel tavaliselt endal sel hetkel miskit sisulist teha pole, siis eeldatakse, et teistel samuti pole…Või ma eksin ja olen ise väga egoistlik?
18 juuli
Karuema Päevaraamat 
Posted by Kalmer Kalmaar on august 1, 2007 at 8:01 e.l.
Siinkohal peab mängu tulema eestlaste le omane otsekohesus. Selliselt küllatulnule võib minu kogemuse järgi ka ausalt õelda, et pole aega külalisele pühenduda. Maal , kui perel on mingi toimetus ära planeeritud, tuleb külalisel, kui ta soovib ikka aega pererahvaga jagada, käed külge lüüa. Linnas lihtsalt vabandatakse ja külalised jäävad kas üksi koju või leiavad endale teise lõbustuse. Aga kusagil pole õeldud, et sa pead ootamatut külalist 100% tähelepanuga silmapilk võõrustama.
Posted by Kaja Tampere on juuli 23, 2007 at 8:46 p.l.
mu meelest siin on kaks võimalust – et inimesed, kes kogu aeg nn chillivad, ei oska arvata, et teised ei chilli – ehk siis sellised kylalised, kellel on rohkesti aega ja vähe tegemisi…
ja teised on lihtsalt mõtlematud…ja naljahambad…
aga noh, ju nad tasapidi õpivad 🙂
Posted by hille on juuli 23, 2007 at 8:34 p.l.
Komme ette helistada tekkis koos mobiiliga. Varem oli paratamatu teise ukse taha ilmuda, kuna sageli polnud külalstataval kõige tavalisematki telefoni. Aga kui oli, siis mäletan, et ikka sai telefoniputkast helistatud … Aga jah, mõnel pole ka praegu moblat – põhimõtte (!) pärast. Ja nemad ilmuvad ilma ette teatamata. Lihtsalt järsku on kohal ja kõik, teisest linnast või maalt.. Arvan, et need põhimõttelised inimesed võiks vähemalt sellele mõelda, et teised nende ümber – ehk siis mitte nii põhimõttelised inimesed – käituvad ammu teistmoodi.
Posted by tiiauspaikka on juuli 23, 2007 at 12:21 p.l.
Kui ma umbes 1o+ aastat tagasi pikemaks ajaks Soome jäin, igatsesin kõige rohkem taga seda spontaanset küllakargamist ja seda ,et keegi uksekella helistaks.
Aga nüüd olen ka mina selle kultuurse külastamise üle võtnud ja ka oma eestlastest sugu-ja hingesõpradele õpetanud.
Sest siis on sul aega külalistele, siis jõuad ka ise “nägemise moodi” välja näha ning oma ja teiste aega planeerida.
Nii kallid kui need sugulased või sõbrad meile ongi, mobiilsel ajastul on etteteatamine siiski viisakas.