Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Järjekordne laupäev siin Saaremaa läänerannikul, pealinna mõistes täielikus pärapõrgus, on otsa saanud. Hommikust saadik minu uus sõber KÕU protsestis ning uudiseid sain lugeda alles hilisõhtu, ning ka blogi kirjutada…Kui nüüd neid Eesti uudiseid siit netist loen ja mõtlen – vaatan tagasi oma päevale siin Saaremaa rannakülas, siis oi oi kui erinevad maailmad need ikka on…Mida märgatakse Tallinnas, ja väärtustatakse…Mida märgatakase ja väärtustatakse siin..Tegelt peaks meediakanalid, kui nad vähegi tahavad ajakohased olla, päevakese siin meiekandis veetma, kasvõi nädalas ühe päeva…Oi mis tõesem ja rikkalikum oleks meediamaastik…Tõeline ja sisuline toimub ju siin ja mujalgi Eestimaa väikekülades :)See on kõik Tallinna kõrval varju jäänud…

Kõigepealt algas päev sellega, et meie kärnkonn ronis tiigist välja ja jalutas aias ringi. Selline soliidne, paksukene, suure töömehe kämbla suurune…Elab meil siin juba mitu aastat. Foto jäi tegemata, sest Enn tegi filmi :)Konnafilmi…

Siis järgmisena sai selgeks, et pärnaõied on valmis saanud ja täna-homme tuleb teha suur pärnaõite korjamise päev…Mesimummide sumin ja magus meelõhn aias ajas meeled õhevile – see oli nii hõrk ja nii sume ja nii suvine, et seda sõnadega on raske edasi anda. Lihtsalt tuleks ise nuusutada ja tunda…

Peale hommikusööki tegin väikese põike Lümanda poodi – vaja oli leiba, õli ja õlut. Mul oli veel oma huvi pilti teha – nimelt on poe teadetetahvlil juba mõnda aega silt – koos teatri ja kontserdikuulutustega – et ärge jooge süütevedlikku (vaata pilti, kui ei usu…) No comments…

Möödaminnes sai ka tasapisi kogunema hakkava alternatiivvolikoguga poe trepil nalja visatud – meestel polnd õlleimu veel peale tulnd – hoopiski Õhtulehe Eesti seksikamat vaadata ja muheleti…Vähemalt nendel poistel (umbes nii vanuses 40-50, vaata pilti) oli sellest pildist küll rõõmu…ja süütevedelikku keegi ei tarbinud, vaid pisike Saku ICE liikus ringi.

Tagasiteel pidasin auto Leedri tee otsas kinni, sest seal oli üks vahva kitsekarjus lehte lugemas tee veeres (vaata pilti). Ajakirjandus on popp siinkandis, seepärast ehk väärikski ka selliste ääremaade eluolu rohkem kajastamist…

Koju jõudes viskasin kiire pilgu kahte kohalikku lehte – Meie Maa oli traditsiooniline…, Oma Saar ka, aga oh jummal jummal – Maret Maripuu vaktsineerimisest kohe lehe teisel küljel. No on ikka valu seda poliitilist propagandat teha. Maripuu ja vaktsineerimise asjatundja, tule taevas appi. Soliidne ja usaldustäratav oleks ikka sõnum, selline väga spetsiifiline asjatundja sõnum ka läbi asjatunda rahva sekka lähetada. Miks seda kõike peab ministrirouva seal seletama. On ju ilmselge, et ega see rouva, nii kena ja tark kui ta ka pole, vaktsineerimisest tõesti rohkem ei tea kui siga pühapäevasest päevast…Vat Soomes olen nüüd küll ühe asjaga ära harjunud – et poliitikud lehtedes niisama nõmedat enesepromo ei tee…Kui poliitik lehes sõna võtab, siis jääb ta kenasti oma liistude juurde, ja räägib poliitikast, kui üldse midagi. Soomes on kombeks, et poliitik, eriti minister, on rahva teenija (ladina keeligi see sedasi paika pandud). Imelik küll, aga isegi näiteks Jyväskylä linna propagandalehes (nagu need meilgi iga kuu postkastidesse potsatavad), ei ole ma kolme aasta jooksul kohanud MITTE ÜHTE poliitiku larhvi – ei midagi avamas ega sulgemas, ega ka muidu seletamas-targutamas. Räägivad inimesed, tavalised inimesed, asjatundjad…Mõttetut promo ei tehta…Ei tahtnudki enam lehte lugeda, paha hakkas, ja häbi…

Panin hoopiski paja tulele – tänases menüüs oli kana-klimbisupp…Ma olen elus vaid üks kord saanud HEAD kana-klimbisuppi – Võrumaal, praeguse ministrihärra Padari kadunud ema Helju keetis, kui me neil aastaid tagasi külas käisime…Ükski teine supp ei saa siiani tädi Helju supile vastu…Õnneks minu supi sööjad pole Helju suppi saanud, ja maitses neile minugi supp – vahepeal oli ka sööjate hulk suurenenud – Lembit astus meie õue pealt läbi, rääkis, et raadio vist sigade vastu ei aita, ja tuleb öösiti valvata, et ikka talvekartulit saaks. Lembit on viimasel ajal palju haige olnud ja olin rõõmus, et sain talle sooja suppi pakkuda – vaevalt et ta üksi omale seal sooja suppi keedab, üksiku vana mehe elu…

Ja kodanik Männike oli linnast korraks tulema saanud – oma uut autot näitama ja niisama juttu puhuma. Igatahes -mõnusad mehed mõlemad ja kena täiendus meie siinsele seltskonnale…

Õhtupoole tegid mehed metsas seeneluure tiiru ja mina lasin leiba luusse ja tegin natuke oma tööasju…

Õhtul oli jälle saun ja jälle sead (proovisin ka pildile jäädvustada, aga pole eriti õnnestunud võte, algaja värk…), ja ka üks kitseke kepsles läbi Ahto nisupõllu…

Ning pärst kohustuslikku küüslauagu leiba (hoiab talvel tervise korras, muideks), tuleb uni, vaid meri mühiseb taamal mõistatuslikult ja mesimummid sumisevad 150 aastaste pärnade latvades. Isegi kajakad ei kisa mere ääres, kõik on vaiki jäänud suure sumeda suve lummuses…Siin on elu ilus…