Nii õpetas minu ema, kui kippusin kodus liigselt targutama asjadest, millest ma tegelikult midagi ei teadnud. Ema sõnum oli see, et inimene ei saa olla igal alal tark – tol ajal oli selles sõnumis tugev riigisüsteemi kriitika – et ei ole asjad ikka nii, et annab jumal ameti, annab ka tarkuse…
Nüüd aastaid hiljem maailmas ringi liikudes on silma hakanud tendents, et mida arenenum on riik, seda rohkem riigi juhid spetsialiste ja teadlasi kuulavad, spetsialistide ja teadlaste öeldut tõsiselt võtavad. Ning mis veel huvitavam, see kõik on omakorda seotud kommunikatsioonikultuuriga – et isegi kui mõni poliitik sisimas kahtleb, et kas need teadlased ikka on asja adekvaatselt uurinud, siis tark inimene ei hakka sellest kohe meedias pasundama, vaid arutleb tulemuste üle asja uurinud teadlastega, ning vaatab asjale ka enesekriitilisest aspektist. Võib olla on asjas ikkagi tõetera ja tarkuseiva sees…Suhtumine enesekriitikasse ja kriitikasse on ka kultuuri küsimus. Mida kultuursem inimene, seda rohkem ta kahtleb ja kriitiliselt analüüsib, eelkõige ennast, oma teadmisi, otsuseid, tegusid ja seda vähem tuututab meedias, et teised on lollid ja ei tea midagi.
Muideks, poliitikute kultuursusest ja kommunikatsioonist on mul Soome elu kogemusel ka hulgi mõtlemisainet tekkinud. Näiteks riigi olulised majanduspoliitilised otsused tehakse Soomes koos teadlastega – aktiivselt Soome Akadeemia kaasabil sünnivad uuringud, mis aitavad poliitikutel mõistlikke otsuseid vastu võtta – igal aasta kuulutatakse avalikult välja mitmeid erinevaid uurimisprojekte, mida riiklikult riigi huvides rahastatakse, ka riigi initsiatiivil, mitte ainult teadlaste ettepanekute põhjal…Ja teadlaste avaldustesse suhtutakse nii, et see on materjal analüüsiks, ja järelduste tegemiseks, mitte avalikuks materdamiseks ja selle kaudu poliitilise propaganda tegemiseks…
Ning siis me siin Eestis imestame, et 1. miks me seda teadmistepõhist Eestit küll kuidagi käima ei saa…Aga kas keegi on seda mõelnud, et tegelikult ei saagi, sest teadlasi ei tunnustata tänases Eestis piisavalt, nende seisukohti ei võeta tõsiselt. Teadlased ei ole lihtsalt motiveeritud panustama – palk on nagunii nigel ja avalikult mõnitada saab ka, kui uurimistulemused on sellised, mis valitsevale koalitsioonile mokka mööda pole…
Uuringuteks on erinevates valdkondades ikkagi ju oma spetsiifika ja metodoloogia ette nähtud, ja kui tulemused kellelegi ei meeldi, siis see ei tähenda, et metoodika ja tulemused valed on… See oli ühes teises ühiskonnas nii, kuid ei peaks demokraatlikus Eestis nii olema, ja 2. et miks akadeemilisest maailmast inimesed Eestist mujale lähevad – sellepärast lähevadki, et kodus neid kuulda ei võeta… Ja Eestis on veel selline tendents, et erinevad koolkonnad ja valdkonnad peavad üksteisele ikka ja jälle pasunasse andma, ja kõva mees on see, kes suudab valjuhäälselt kõmatada, et see või teine on loll ja see või teine teadus on parateadus. Ka see on osa kultuurist, paraku. Ma ise olen näiteks seda kohanud, et organisatsioonikommunikatsiooni peetakse pseudoteaduseks, muideks ka sotsiaalteadlaste seas, sest sellise asja uurimise traditsioon on Eestis alles noor (mis ei tähenda seda, et valdkond ise noor on…) ja vähesed teavad veel asja sisu, ning olen kohanud seda, et tehnikateadlased küsivad, et kas tõesti inimeste omavahelistes suhetes ja suhtumistes ei ole võimalik konstante arvutada…jne, jne…Igasuguseid küsimusi kohtab…
Vat sellised mõtted siis täna Ansipi ja Savisaare shedöövre lugedes. Ja kui nüüd oma kadunud ema meeles oleks suutnud pidada, siis oleks ehk olnud mõistlik suu pidada ja see kirjatükk tegemata jätta…Eestis vähemalt oleks olnud mõistlik, sest tõenäoliselt on nüüd väga palju neid, keda mu kirjatükk ärritas, ja kes on veendunud, et mina olen loll…Aga mis teha, mõtted sünnivad ja tahavad väljaütlemist… Ja siiani meil ju veel on demokraatia, mis sest et selline, kus sa võid küll rääkida, aga kuulda sind vaevalt et keegi võtab… Ja jälle üks erinevus näiteks soomlastega võrreldes…
12 juuli
Karuema Päevaraamat 