Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Pildil: Kakahaisuline ja nokukujuline harilik tanuseen ja seenevaatluspunkt Vähiku talu õuel…

Kuna täna on vihmane ja õues naudelda ei saa, siis polegi muud teha, kui blogi kirjutada ja ahju kütta…

Ja ainest kirjutamiseks ju ikka leiab…

Kirjutaks nüüd natuke seentest. Sita(stest) seentest. Muidu kõik inimesed ikka kirjutavad ilusatest ja maitsvatest seentest – puravikkudest, riisikatest ja eriti kukeseentest. Sitaseened on täiesti teenimatult tähelepanu alt kõrvale jäänud.

Nii. Eile hommikul turristas meie lumemarja võsapuhma ääres kaks imelikku peenise moodi valget seent ja üks oli lisaks võsas – suurem ja juba ilmselgete vananemise tunnustega. Hais seente juures oli kohutav – meie superdisainiga Europeller oma parematel päevadel ka niimoodi ei haise… Ja oi seda meeste elevust, et loodus oma loometöös lojaalsust meessoole demonstreeris…See peenise kuju, ja puhast kakat meenutav plöga selle kõige krooniks olid fantastilised:)

Harilik tanuseen – ütleb seeneraamat – phallus impudicus ladina keeles (võib olla olen ma väga ebapädev, kui seda seent sitaseeneks nimetan, kuid sedasi rahvalikult tahaks öelda, kohe südamest…ja ehk seeneteadlased suudavad andestada selle teotuse)…

Avastanud seened, kehtestati hoovis koheselt erirezhiim – seente ala ümbritseti kollase piirdelindiga ja selle lindiga piiratud ala veerele paigutati tool vaatlusteks. Koos teatmeteosega täiendavate detailide uurimiseks. Ning siis kõik, kes meie õue peale sattusid, said imetleda seenemaailma müstikat, ja tunda haisu, mida suutis inimene taluda vaid suurest loodusarmastusest ja seenehuvist johtuvalt.

Lõunaks olid kärbsed selle kakase osa seene pealt minema tassinud ja võsas pesitsenud seen oli hoopiski kokku kukkunud…

Aga hais püsis, ja püsib veel tänagi. Elus on vist ikka nii, et hais on alati vängem kui asi ise…ja hais püsib…ka siis kui asja ennast enam pole. Hais on nagu kuulujutt või nagu imago – kujutlus inimeste meeltes ja mõtetes ja asja sisuga pole sellel sageli midagi pistmist…