Täna eksisid meie kultuuriloolisele õuele (suure tee pealt ju silt näitab siiapoole)inglise keelt kõnelevad kohvihimulised rändurid – suvekihelejad. Huvitav on võrrelda post-kommunistlike ja vanade lääneriikide kodanike erinevat käitumist meie koduõuele astumise olukorras. Eestlased valdavalt ei taha üldse autost välja tulla – vaatavad onu Augusti kivi autoaknast ja tõmbavad uttu. Tuttavad, või pooltuttavad, või väga kultuurihuvilised eestlased loomulikult nii ei käitu – nemad ikka tulevad autost välja ja suhtlevad ka. Lätlased ja leedukad astuvad uudishimulikult õuele, ja katsuvad ikka juttu ajada – kuigi inglise keel on neil vilets ja vene keel veel viletsam…
Soomlased ja muud nn läänemaailma esindajad sammuvad julgelt õuele, huvituvad, seletavad, pildistavad, ja nagu täna selgus, nõuavad ka kohvi. Tänased tulijad olid isegi nii kärmed, et jõudsid juba meile kuuri alla minna, ja millegipärast, kuigi nägid, et tegemist on tavalise koduga, arvasid, et mingi kohvikauplus ikka võiks ju siin keset kadakavälu olla…
Juhatasin nad siis siit viis kilomeetrit edasi asuvasse Lümanda söögimajja kohvile. Seal on tavaliselt ka imehead kohupiima kooki – nii et igati kena koht väikeseks vihmase ilma vahepeatuseks.
Aga nende kohvijoomise kohtadega vähemrahvastatud paikades Eestimaal on tõesti nii nagu on – ega neid eriti palju pole, ja need mis on, on ka sellised….
Soomes imetlen alati Leivonmäe looduskaitse alalt läbi sõites (jääb just Lahti-Jyväskylä trassile), et kuidas sommid oskavad ja suudavad majandada keset metsa ja totaalset hajaasustust kolme kohvipoodi viie kilomeetri raadiuses…Kusjuures, kõikides nendes kohvijoomise kohtades on alati värsked koogid ja saiad saadaval. Ja seda juba aastaid…Ja kohad ise on ka igaüks omamoodi võluvad. Nii et seda valikut, millises peatuda, on ikka väga raske teha… Valdavalt käin Karoliina Kahvimyllys – lihtsalt sellepärast, et seal on super teenindus ja kord anti sealt isegi võlgu – minu rahvusvaheline krediitkaart ei toiminud, aga nälg oli, ja sularaha polnud, ja siis saingi niisama ausõna peale söögi – lõhepiruka, õunakoogi ja caffe latte…, et kunagi maksan, kas siis Interenti kaudu, või tagasiteel…
Leivonlinnas käin tavaliselt Jõulude eel – nemad teevad imehead õunakooki, ja kohviku kõrval on mõnus Soome suveniiripood – hulgaliselt kohalike naiste käsitööd ja muud mõnusat nänni.
Selles kolmandas, nimi ei meenu praegu, olen vähem käinud – pole nii meeliköitev kogemus olnud…
Sõnaga, kolm kena kohvikut keset suurt tühjust ja metsa…Ma küll ei usu, et need nüüd äriliselt hirmus tulusad ettevõtmised on – lihtsalt koht juba selline, kust turistide hordid läbi ei liigu, ja soomlane ise on kitsi ostja…Pigem on see elustiil…
Eestis võiks ju ka nii olla. Võib olla teengi kunagi oma ajaloolisele õuele kohvipoe ja küpsetan igal hommikul värsket õuna või rabarberikooki…Aga enne veel tahan maailmas natuke ringi vaadata, siis Kuressaares uuesti raamatupoe avada – mitte äri, vaid kultuurilistes huvides, ja siis, mine tea, ehk saab Vähikule kohvikugi tehtud. Sellise elustiilikohviku, mitte ärilise projekti.
11 juuli
Karuema Päevaraamat 