Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Pildil: õhtune kalaretk Saaremaal

Naabri Taavi käis täna kadakate vahel väikese labida ja topsikuga ringi – süvenenult ja tõsiselt – mehist mereäärse mehe asja ajamas – kalapüügiks usse otsimas. Kalal on siinkandi mehepojad sajandeid käinud. Kalale võtavad isad oma poegi isegi enne kui need käima hakkavad (sama on mereäärsete mehepoegade traktorisõiduga) – see on osa igapäevasest elust Saaremaal, mereäärses külas.

Vanasti oli põhiline kalapüügipaik väike lahekene küla külje all. Nüüd käiakse kalale ka kaugemale – Karala lähistel on mõned merelahed kinni kasvanud ja järvedeks saanud, ning pakuvad oma mõnusid kalastajatele…Noh jah eriti kultuursed kalapüüdjad käivad Pidula kalakasvatuses forelle õngitsemas. Päris kalameeste jaoks siiski naeruväärne tegevus, kuid turistidele jõukohane ja kohalikele ka tuluallikas.

Kalapüügi lubade hanikimine on Eestis nüüd ka kenasti käepäraseks tehtud ja mitte miski ei sega olla korrektne ja seadusekuulekas ning samal ajal ka meie ühist loodusressurssi kasutada. Ometi on nii, et ega ikka väga tõsiselt kalapüügi lubade hankimisse Eestis veel ei suhtuta. Pole nagu kombeks…”ah mis sest ikka…”, “…kes see siin ikka kontrollima tuleb…”, “…ah me siin natuke niisama proovime…”jne. Selliseid repliike lendleb õhus ja selline stiil kipub juurduma.

Soomes on enamikel järveäärsetel mökkiomanikel, ja vahel ka teistel kinnisvaraomanikel oma mõtteline osa järvest. Ja kalapüüdmine sama populaarne kui Eestis, vaat et populaarsemgi – kui nüüd arvestada seda, kui palju Soome elanikest protsentuaalselt veekogu ääres asub…

Soomes on ka kalapüügiload vajalikud, kuigi järvedel on kenasti omanikud olemas, ja omanik võiks ju oma vee ja kaladega teha mida soovib, teoreetiliselt… Lubade olemasolu on Soomes nähataval – paadil mingi märge või kleeps, või midagi sellist… sõnaga – ole sa omanik või mitte, luba peab olema ostetud ja seadused täidetud…Ja soomlased ise jälgivad, et kaaskodanikud oleksid seadusekuulekad, lisaks ametnikele, – kui on näha et naabrimees läheb kalale, ja paadil loatähis puudub, siis helistab seadusekuulekas soomlane kuhu vaja, ja teatab seaduse rikkumisest. Ja argument selle juures on väga lihtne – see on ju meie oma riik, me ise oleme selle riigi ja need seadused teinud, et meie loodusvarad säiliksid ja et oleks ka tõhus finantseerimine – maksudest ju tuleb raha meie riigi ja ühiskonna jaoks – kuidas me saame siis seda sallida, et keegi seadust ei täida…kuidas me saame sallida seda, et keegi ühiselt kehtestatud reegleid ei järgi, sisuliselt meie ühisest varaaidast varastab… See ei ole aus soomlase meelest, ja nii ta seadusekuulekuse eest hoolitsebki. Eestlase jaoks on selline käitumine tavaline kitupunni temp…

Kuid meil on ju ka nüüd oma riik ja oma ühine varaait…Miks meie siis sallime seda, et mõned meie ühist vara näppavad?lagastava?sõna otseses mõttes hävitavad?kus on meie kodaniku südametunnistus?

Olen mitme eestlasest sõbraga seda kaebamise ja seadusekuulekuse asja arutanud, ja eranditult kõik on soomlaste kitumiskommet tauninud…Kuid teisalt – kuidas siis saaks ühist rikkust hallata nii, et kõik sellesse heaperemehelikult suhtuksid?Ametnikud ja muud kontrollijad ka ei jõua alati ja igal pool oma trahvidega platsis olla…ja kas üldse ühiskond peab kontrollimise ja trahvimise, jõu ja sunduse peal püsti püsima – et ainult nii on kord majas kui riigi esindaja trahvib…

…Naabri Taavi sai oma ussid korjatud ja vantsib õngega lahe poole… Käsiõngega pole luba vaja. Ja õhtul on naabri kassil tõenäoliselt väike mõnus värske amps ootamas…ja naabri Taavi saab sügisel koolis öelda, et suvel koolivaheajal Saaremaal sai kalal käidud…Ilus lapsepõlvemälestus igal juhul.