Kui mööda maailma ringi liikuda, siis ikka õpib midagi. Tavaliselt. Mina küll olen õppinud. Näiteks seda, et ei maksa nii kiiresti rääkida ja oma repliikidega teiste jutule sisse sõita, samuti seda, et nii ilus on ju alati tänada – näiteks ettekandjat, kes su taldriku laualt koristab või keda iganes…Samuti on ju väga ilus vabandada, see väljendab aupaklikkust ja lugupidamist teiste suhtes, ja kui sa ise teiste suhtes aupaklik pole – ega siis tasu loota, et teised sinugi suhtes aupaklikud on…
Suhtlemine on üks huvitav asi – sellega võid saavutada väga palju, kuid samas võid kaotada kõik – aastatega ja suure vaevaga kogutud usalduse, imago, rääkimata maisematest asjadest, mis hooletul suhtlusel tuulde lendavad…
Tänastest uudistest jäi silma lugu, mis rääkis minister Langi sünnipäevapeost. Iseenesest ju irooniline, eestlaslikult irooniline, ning ma arvan, et hooman selle ürituse sisulisi metatekste. Aga ….. Õhk on siiani kultturidevahelise konflikti pingetest aprillisündmuste valguses tiine ja äärmiselt sadomasohhistlik oleks seda pinget juurde kruttida…Mõtlesin ja mõtlesin, et miks Lang sellise ürituse tegi ja miks meedia selle avalikkuse ette tõi…Kõige alguses tahtsin peaministrit tsiteerides hüüatada, et tule jumal appi…Aga siis sain aru, et jumal siin ei aita. Mis ikka veres on, see on…See on kultuur.Asjadest arusaamise kultuur, suhtlemise kultuur, eneseväljenduse kultuur. Kui sa midagi ütled, siis see ju paratamatult puudutab kedagi, riivab midagi… ja sõnade ja tegudega on kahjuks nii, et neid ei saa enam tagasi võtta. Jah, ja selle mõtlemise tulemusel jõudsin arusaamisele, et see, mis meid tegelikult Läänelikust kultuuriruumist eristab, on meie suhtumine ümbritsevasse – me kannatame jätkuvalt Nõukaaegse hoolimatuse ja ükskõiksuse käes, mille tulemuseks on järelemõtlemata teod ja väljaütlemised, mida ei saa enam olematuks muuta, mille tulemuseks on ebaviisakused ja lamedused suhtlemisel, võimetus tänada ja vabandada… Tundub, et ainult aeg suudab luua uue põlvkonna, kes ehk/võibolla oskab enne mõelda kui midagi teeb või ütleb, ning kelle väljaütlemistes on Euroopalikku elegantsi, sallivust ja lugupidamist kõikide ja kõige suhtes, kelle tegudes ja käitumises on diplomaatilist rahu ja soliidsust, kes taipavad, et kommunikatsioon on kultuur ja kultuur on kommunikatsioon. Oli seda natsijama nüüd siis jälle vaja…
6 juuli
Karuema Päevaraamat 