Minu aklimatiseerumine Soomes on olnud kiire ja tõhus – eriti selgeks on see saanud nüüd puhkuse ajal taas Eestis olles…Soomlaste mõttemaailm, väärtused ja arusaamad on külge hakanud vaid paari aastaga. Jah, saan küll Eestis veel hakkama, aga üha sagedamini tunnen, et olen teistsugune ja mõtlen teistmoodi ja ka väljendan ennast teistmoodi… Eriti negatiivset infot edastades…Esimest korda kogesin seda mõned kuud tagasi, kui olin Tallinna Ülikoolis doktoritöö kaitsmisel oponendi rollis…Lõpus TLÜ kolleegid tõdesid, et minu kriitika olevat olnud nii leebelt ja diskreetselt esitatud….Mis muidugi ei tähendanud seda, et see kriitika oleks sisuliselt tagasihoidlik olnud.
Nüüd kohe teine juhus siia otsa – tegin ühele firmale nende kliendisuhete analüüsi, ja seal oli nii positiivset kui kriitikat väärivat…Minu esitatud raportist lugesid nemad aga vaid positiivset välja…Lugesin siis oma raporti uuesti üle – jah, olin järjekordselt end liiga delikaatselt väljendanud, soomlaslikult diskreetselt nende neljale ülisuurele ja väga tõsisele probleemile tähelepanu juhtinud. Nii delikaatselt ja diskreetselt, et eestlane ei saanud arugi, et see oli kriitika tema suhtes…
Oh jah. Kas tõesti peab alati otse ja rämedalt lajatama?
5 juuli
Karuema Päevaraamat 
Posted by Agris on juuli 5, 2007 at 2:10 p.l.
Ja kui panid siis rämedalt? Võib ennustada, et siis eestlase enesetunne ja -väärikus vajub ikka sügavale saapasäärde. Meie ei talu kriitikat enda pihta ning enamasti tõmbume kohe kaitsesse…
Aga hea, et sattusin lõpuks su blogi peale, väga huvitav lugeda 😉