Pildil: Grand Canyon’i äärel (Photo: Grand Canyon behind)
Nüüd on siis kaks nädalat Ahmeerikas seigeldud. Kangesti kippus meelde võrdlus kuulsa Borati filmiga – kultuurilised õppetunnid on sealmaal ikka vägevad.
Ameerikat on Euroopa mandril palju kirutud ja kritiseeritud, kuid…alati on kergem ju kritiseerida ja ette heita, kui et proovida mõista. Minul oli selle kahe nädala jooksl võimalus näha, kuidas tavalised ameeriklased elavad, mida mõtlevad ja tunnevad, ja mille pärast muretsevad. Ja paraku, nad on täpselt samasugused inimesed…Ning kui olmelises korralduses on sealmaal mõned asjad teisiti kui meie mandril – no las siis olla – maassa maan tavalla…
Ja loodus on neil vapustav. Kurb küll, aga üleurbaniseerunud Euroopas ei ole enam sellist avarust ja ürgsust säilinud. Ja Ameeriklaste rahvuspargid on tõesti sellised, et võtavad jalust nõrgaks oma iluga. Ning tuleb au anda ka korralduslikule poolele – rahvusparkide külastamine on suurepäraselt korraldatud – ka viletsama sportlikkusega inimesed saavad oma elamuse kätte – autoga tõesti pääseb Grand Canyoni servale – kuid loodus ja vaatamisväärsused on sealjuures suurepäraselt hoitud.
Eks ikka inimeste suhtumisest ja hoiakutest hakkab kõik peale – tsiteerides ühte kohalikku – “Ma armastan oma maad, aga ma vihkan oma valitsust…”Seda lugedes tuli mulle selline mõte, et eestlased küll kritiseerivad ja nurisevad oma valitsuse üle, ja ega vist pole olemas riiki, kus kodanikud oma juhtidega täiesti rahul oleks, aga armastada eestlased ei oska, tegelikult. Või siisvähemalt mitte nii, nagu ameeriklased seda teevad – jõuliselt ja häbitundeta olla emotsionaalne ja patriootiline…panna riigilipp autouksele või kõrbes oleva hurtsiku aiale lehvima või siis täies väärikuses piiril riiki saabujaid kontrollides -andku Eesti piirivalvurid mulle nüüd andeks, aga nende ükskõksus ja patriotism on sisuliselt olematud, kui nad riiki sisenejaid kontrollivad…
Mida küll teha, et eestlasi armastama õpetada – kõigepealt iseennast, seeärel oma maad ja rahvast, naabreid ja omakseid…
Äkki peaks ameeriklastest õppust võtma?
Ameerikat on Euroopa mandril palju kirutud ja kritiseeritud, kuid…alati on kergem ju kritiseerida ja ette heita, kui et proovida mõista. Minul oli selle kahe nädala jooksl võimalus näha, kuidas tavalised ameeriklased elavad, mida mõtlevad ja tunnevad, ja mille pärast muretsevad. Ja paraku, nad on täpselt samasugused inimesed…Ning kui olmelises korralduses on sealmaal mõned asjad teisiti kui meie mandril – no las siis olla – maassa maan tavalla…
Ja loodus on neil vapustav. Kurb küll, aga üleurbaniseerunud Euroopas ei ole enam sellist avarust ja ürgsust säilinud. Ja Ameeriklaste rahvuspargid on tõesti sellised, et võtavad jalust nõrgaks oma iluga. Ning tuleb au anda ka korralduslikule poolele – rahvusparkide külastamine on suurepäraselt korraldatud – ka viletsama sportlikkusega inimesed saavad oma elamuse kätte – autoga tõesti pääseb Grand Canyoni servale – kuid loodus ja vaatamisväärsused on sealjuures suurepäraselt hoitud.
Eks ikka inimeste suhtumisest ja hoiakutest hakkab kõik peale – tsiteerides ühte kohalikku – “Ma armastan oma maad, aga ma vihkan oma valitsust…”Seda lugedes tuli mulle selline mõte, et eestlased küll kritiseerivad ja nurisevad oma valitsuse üle, ja ega vist pole olemas riiki, kus kodanikud oma juhtidega täiesti rahul oleks, aga armastada eestlased ei oska, tegelikult. Või siisvähemalt mitte nii, nagu ameeriklased seda teevad – jõuliselt ja häbitundeta olla emotsionaalne ja patriootiline…panna riigilipp autouksele või kõrbes oleva hurtsiku aiale lehvima või siis täies väärikuses piiril riiki saabujaid kontrollides -andku Eesti piirivalvurid mulle nüüd andeks, aga nende ükskõksus ja patriotism on sisuliselt olematud, kui nad riiki sisenejaid kontrollivad…
Mida küll teha, et eestlasi armastama õpetada – kõigepealt iseennast, seeärel oma maad ja rahvast, naabreid ja omakseid…
Äkki peaks ameeriklastest õppust võtma?
Karuema Päevaraamat 