Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Alates selle aasta jaanuarist on meie õppetoolis siis ka hollandlasest professor, Marita Vos. Ta on omal ala väga hea ja see on suurepärane, et ta meie kollektiiviga liitus. Samas aga on omamoodi naljakas ja ohtralt analüüsimaterjali pakkuv tema kohanemine Soome ja soomlastega. Sel mööduval nädalal oli meil pikalt arutelu all soomlaste veidrused planeerimisel ja kohtumiste kavandamisel. Nimelt sai Marita nüüd, maikuu algul kirja ühelt tudengilt, kes sooviks temaga kohtuda … augustis… Ja siis teine analoogne juhtum oli üliõpilasega, kes kolm nädalat varem planeeris kohtumise, ja siis vahetult enne selle toimumist seda üle ei kinnitanud…mistõttu Marita unustas selle kohtumise, kuna see tundus tema jaoks lõplikult mitte kokku lepitud… Kui nüüd päris aus olla, siis selline augustisse ulatuv ettenägelikkus oli ka minule, juba vanale ja soomestunud eestlasele omajagu veider, kuid samas seda kohtumiste ülekinnitamata jätmist olen minagi kogenud… Teisalt, kui ma nüüd enda kogemusi vaagin, siis tõepoolest, ka minule on see soomlaste pikk etteplaneerimise komme peavalu ja kimbatust toonud, sest kui ikka jaanuaris plaanitakse maikuu koosolekuid ja kui juhtumisi unustad selle märkmikusse kirjutamata, siis see ununebki, ja ega keegi siis seda kokkulepitud koosolekut enam täiendavalt meelde ei tuleta…Ja koosolekud on soomlastele tähtsad, neis tuleb osaleda – see näitab sinu lojaalsust, pühenduvust. Kuigi üsna sageli on need koosolekud üsna hõreda sisuga ja seetõttu ka üsna asjatud…Pigem sellised teadlikud seltskonna kokkukutsumised, et meeskonda vahepeal üksteisele näidata ja mingis mõttes ka täiendavalt ikka uuesti ja uuesti omavahel liita. Selline pigem organisatsiooni ideoloogiline vajadus, kui et reaalne tööprotsessist tingitud tarve. Või see ainult tundub mulle nii?