PILDIL KOOVI RAND SAAREMAAL, KOHT KUST MU VANAISA LÄKS MERELE, JA KUHU MINA IGAL VABAL HETKEL ELUJÖUDU AMMUTAMA LÄHEN (In photo: beach in Saaremaa, place for dreaming and final destination for all my trips…)
—
Soomes elamise üheks osaks on kindlasti sagedased Eestis käigud. Mõneti see on nagu meremehe elu – enam vähem regulaarselt iga kahe nädala tagant ajan oma pisikesele Fiestale hääled sisse ja keeran auto nina Helsinki suunda.
Suuremate pühade ajal on need Eestis käigud pikemad, muidu tavaliselt nn pikad nädalalõpud, sest mul on oma ametikoha järgi õigus lisapuhkusele erinevate uurimuste tegemiseks ja artiklite kirjutamiseks. Eks ma siis Eestis käimiseks neid lisapäevi kasutan ja päris ebakohane see kasutus nüüd ka pole, sest esiteks – teepeal saab mõelda oma uurimisideedest, ning seda ma tavaliselt ka teen, ja teiseks – eks mul ikka mõned uurimisprojektid Eestis hoidmist ka vajavad. Ning loomulikult mõned loengud, mida ma Eestis ikka veel loen.
Teekond Jyväskyläst Tallinna võtab talvel hea õnne ja heade teeolude korral umbes kuus tundi, viletsamal juhul võib minna ka kaheksa – üheksa tundi. Suvehooajal, kui kiirlaevad käivad, on teekond umbes kahe tunni võrra lühem.
Mulle meeldib kõige rohkem sõita Viking Line’ga – neil on väga korrektne laadimine ja asjalik korraldus igas suhtes. Ainus häda on selles, et Vikingiga meeldib ka paljudel teistel sõita ja sinna on väga raske auto kohta saada. Ajaliselt sõidab Viking ka mulle kõige sobilikumalt – saan kell neli neljapäeval Jyväskyläst peale magistriseminari startida ja kell kaksteist öösel olen juba Tallinnas. Suveperioodi lemmik on aga Nordic Jet – aga sinnagi on autopileteid raske saada. Vahel ikka näkkab ka, kuid mitte alati, kui sooviks. Hädaolukordadest väljapääsemiseks on niisiis Tallink. Teeninduselt ja töökorralduselt kõige kahvatum Tallinn-Helsinki liinil. Aga õnneks nii suurte mahtudega, et kuidagi ikka sinna peale saab ning selle viletsa teenidnuse talub ju ka ära – on elus igasugust nähtud.
Viimane positiivne avastus on Tallinki Superfast, hommikune. Kui neljapäeva õhtul näiteks rahulikult Jyväskyläst sõitma hakata, siis öösel mingil ajal check in järjekord sisse võtta ja sadamas veidike autos magada (sic! oht külmetada, nagu viimane kogemus näitab), on reede lõunane Tallinnas maabumine üsna mõnus. Seda enam, et Enn on selleks ajaks meie Tallinna kodus tavaliselt kohvi valmis teinud, ja nii on isegi päris tore päeva alustada.
Superfast on mõnus laev – seal on sõiduautodele oma ruum ja oht riided suurte rekkadega ära määrida minimaalne. Samuti on see uus laev puhas ja korras, ning teenindajadki kraadi võrra sõbralikumad, kui teistel Tallinki laevadel…Aga mitte palju muidugi. Teenindus on Tallinkil ikka selline väga kesine kolm miinus, kui nüüd koolipoisi kombel hindeid panna. Kahju. Potentsiaali, eriti tehnilist, ju suurepäraseks olemiseks on, aga miks seda ei kasutada? Ja miks sellele tehnilisele võimsusele sellist intellektuaalselt-kultuurilist võimsust hea teenidnuse näol ei suudeta lisada?
Sõnaga, tulemised, minemised on minu selle eluperioodi märksõnad. Selles on oma võlu ja valu, ning sellest kõnelen ma siin blogis tõenäoliselt tulevikus veel.
Seekorse tulemise põhjuseks on Lihavõtte pühad ja selleks puhuks võetud väike puhkus. Seekordse tulemise lõppsihtjaam on Vähiku ja Koovi rand Saaremaal…
6 apr.
Karuema Päevaraamat 