PILDIL ON MINU EMA JA ISA VASTABIELLUNUTENA 1948 AASTAL (In photo: my mother and father after their marriage 1948, in Soviet Estonia – hard history, full of dreams…)
—
Täna on minu isal 80 sünnipäev. Lähen pärastlõunal, kui Enn metsateolt tagasi tuleb, Kihelkonna surnuaeda, ja panen küünla. Mu süda on rahul, sest seekord on asjaolud võimaldanud mulle tähtsa inimese sünnipäeval Saaremaale tulla. Mitte alati ei ole ma saanud tulla ja omaste haudadel käia siis, kui olen seda südamest soovinud.
Isa on olnud mulle tähtis, ja mul on väga kahju, et ta nii vara meid maha jättis – nüüdseks on ta juba 19 aastat surnud. Uued ajad oleks talle meeldinud. Ja ma arvan, et tal oleks olnud palju asju veel millest elus rõõmu tunda, mis kõik on juhtunud pärast tema surma.
Isa oli väga põhimõtteline inimene. Kohutavalt printsipiaalne. Reaalses elus oli temaga vahest väga raske, sest ta ei olnud kompromissidega nõus. Teisalt aga, arvan, et see põhimõttekindlus on oluline iseloomujoon, ja mul on hea meel vahetevahel endast leida neid isa kasvatatud jooni, põhimõtteid. Jah, kui oled liiga põhimõttekindel, on raske elada. Kuid kui sul põhimõtted puuduvad, siis on asi hoopis hull…
Üks asi on mind juba pikka aega vaevanud, kui ma oma surnud vanematest mõtlen – et kas nende hinged on juba kellegi teise kehasse uuesti sündinud? Ma tõepoolest ei tahaks, et me maailm nii oleks seatud, et väärt inimesed olematusse kaovad.
6 apr.
Karuema Päevaraamat 