Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

PILDIL ON JAAKKO OMA PARAADVÄLJANÄGEMISEGA (In picture: my professor in Jyväskylä University, funny guy)
—
Täna tegi osakond kõigile välja kohvi ja vahukoore torti – toimus professor Jaakko Lehtoneni pensionilemineku tähistamine osakonna tasandil. Tagantjärele. Sest Jaakko on pensionil juba alates esimesest jaanuarist. Ainult oletada ja arvata võib, miks ühe lugupeetud inimese pidulik ärasaatmine kolm kuud hiljem toimub…Kui nüüd natuke meenutada seda, mis Aleksis Kivi “Seitsmes vennas” soomlastevaheliste suhete vallas kirjutatud on, siis pole see tänane üritus oma irratsionaalsuses üldse üllatav…
Inimesed Soomes on targad ja intelligentsed. Kogu Soomes oldud aja olen pidanud Eestis soolmaste kohta kehtivaid stereotüüpe ümber lükkama, sest ’minu soomlased’ ei ole kunagi olnud sellised, kui eestlaste üldine ettekujutus soomlastest on. Jah võib olla tõsi see, et ülikool kui tegutsemiskeskkond on väga mõjus ja siia stereotüüpsed inimesed ei satu, kuid pigem ma arvan, et just selle ülikooli seltskonna põhjal saab rohkem teha üldistusi kui tavaliste turistide põhjal, kes Tallinna vahet õllekastidega sõeluvad. Minu ülikooli soomlased ja nendega koos minu ellu kaasa tulnud inimesed ongi minu jaoks see soome hing ja soome süda, Soome esindajad minu mõtetes ja tunnetes. Kui nüüd veel paatoslikumaks minna – siis need inimesed ongi Soome minu jaoks.
Tahan siin blogis teha ka galeriiülevaate nendest inimestest, kes on tegelased minu Soome elus. Kes on kujundanud minu pildi Soomest ja soomlastest. Ja kellele olen tänulik neilt saadud elukogemuse eest. Alustan loomulikult Jaakkost. Seda kahel põhjusel – tema on minu jaoks tõesti kõige tähtsam soomlane, ja teiseks seepärast, et just täna sõime me tema pärast torti. Seega igati ajakohane arutlus, päevakajaline.
Niisiis Jaakko… Jaakko on professor. Pikk ja veidike punnis kõhuga, mis on õllekõhu moodi, aga mis tegelikult vist ei ole õllekõht. Klassikalise biitlite ajastu soenguga. Ma küll ei tea, kas see on nii, kuid mulle tundub, et aeg ajalt ta värvib oma juukseid, sest hingelt on ta jätkuvalt noor ning ei suuda aktsepteerida tõsiasja, et ihu vananeb.
Jaakko on minu akadeemiline isa. Tõepoolest selle sõna kõige üllamas ja ülevamas tähenduses. Minu oma isa suri juba aastaid tagasi, ma ei olnud siis veel täiskasvanuks saanud ja tema mõjutused on veel tõsiselt lahti mõtestamata. Aga Jaakko mõjutused minule on nii ilmselged, just täna siin ja praegu. Mõnikord ma ei ole temaga nõus ja me vaidleme, ja suurimaks komplimendiks mulle on see, et ta nii mõnelgi korral on nõustunud minu seisukohaga. Kuigi väga sageli on tegelikult temal õigus ja vaidluse jätkamine minu poolt on sulaselge rumalus, kui hiljem asja üle järele mõelda.
Üldiselt on soomlased ka veidi sellised pealesuruja tüüpi inimesed. Nad võivad olla väga resoluutsed ja oma arvamuses kindlad. Nad lihtsalt ei jäta teisitiarvamise ja tegutsemise võimalust. Ja väga tõsiselt autoriteete arvestavad – juhte aktspteerivad. Aga ainult siis, kui juhi arvamus neile meeldib, kui nad on juhiga nn ühes meeskonnas. Kui nad juhtumisi on vastalised, siis sest head nahka ei tule ja korralik ning pikk vägikaikavedu läheb lahti. Jaakko on ka väga kindlalt oma seisukohtadega inimene. Isegi kui asjad alati päris nii ei ole, kui tema on endale välja mõelnud, on ta väga järjekindlalt oma arvamuse juures. Ja ainult nende inimeste suhtes, kellest ta hoolib või kelle poolel ta on, võib ta teha põhimõttelisi järeleandmisi.
Jaakko on ka, vaatamata oma eale ja viimasel ajal üha selgemini ilmnevatele mäluprobleemidele, fantastiliselt huvitava ebatraditsioonilise mõtlemise ja akadeemilise diskuteerimise võimega inimene. Ei ole teemat või seisukohta, millest tema ei oskaks nn teispoolsust välja tuua. Minu kogemus temaga akadeemilises elus ongi olnud kõige huvitavam just selles osas, et ta lihtsalt oskab asjad pöörata pahupidi ja kui tundub, et miski asi on kindlasti nii, siis pärast tema arutlust on need kindlasti absoluutselt teistmoodi.
Jaakko on tegelikult üksik. Soomlased on kõik kuidagi väga üksikud. Kuigi nad suhtlevad ja on sageli koos ja väga perekesksed, on nad tegelikult väga üksi. Võib olla on see ka individuaalsus, aga kui selle sõna tähendusest see väike negatiivne ego rõhutav nüanss välja jätta, siis jääbki sellest järele üksindus…
Jaakkoga me räägime omavahel alati eesti keeles – see on meie salakeel, sest ega soomlased tegelikult eesti keelest aru ei saa, kuigi meie keeled on sugulaskeeled ja eestlased ikka saavad aru soome keelest.
Nüüd, kui Jaakko on jäänud pensionile, on ta palju rõõmsama olemisega ja vahel mäletab isegi erinevaid ebaolulisi asju 🙂 Ja siiani üritab ta meie elu õppetoolis (kokku viis inimest suhtekorralduse ja organisatsioonikommunikatsiooni valdkonnas) mõjutada, sest ta ju ometi ei saa meid noori ja kogenematud, kellest pealegi kaks on välismaalased, ja üks tema igipõline vihavaenlane, usaldada ja omapäi otsustama jätta.