Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

See blogi on mõtisklus ühest kogemusest ja kirjaharjutus, et mitte unustada eesti keelt.
Läbi ausa ja karmi konkursi sain pakkumise töötada Kesk-Soomes Jyväskylä ülikoolis ’yliassistentina’ viis aastat. See on amet, mis sarnane Eesti ülikoolide lektori ametile, kuid veidi enam teaduslikule uurimistööle orienteeritud, nagu abiprofessor või midagi taolist. Kuna oma teadusliku kraadi kaitsesin ka Soomes ja just Jyväskylä Ülikoolis, siis oli see minu jaoks nagu akadeemilisse isakoju minek. Tartu Ülikoolis, minu akadeemilises alma materis olin otsustamise hetkeks peaaegu kümme aastat ühel või teisel moel loenguid pidanud ja tudengeid õpetanud, nii osalise kui täisajaga. Tundsin, et olen end Tartus ammendanud, samuti olid ette tulnud mingid piirid, millest üle ei osanud, või ei tahtnud enam minna. Mistõttu see valik oli võimalus näha ja kogeda midagi muud, vaadata ilma ja õppida elu. Võibolla ehk oli see ka seikluse himu?
Siia blogisse kogun kokku oma mõtted ja muljed meie naaberrahva, pealegi mitte ainult naaber, vaid ka sugulusrahva keskel elamisest. Ma ei püüa siin anda hinnanguid ega midagi või kedagi kiita-laita. Püüan anda edasi tundeid, suhteid, hoiakuid, arusaamisi. Huvitav oli minu jaoks see, et ma läksin Soome kindla teadmisega, et ma ju tean Soomest kõike, aga mida kauem ja sügavamalt ma selle rahva keskele olen, seda enam on mulle selge, kui erinevad on tegelikult eestlasd ja soomlased. Ja siis ma tahtsingi kirjutada seda kõike üles ja panna sellele pealkirjaks, ’üksinda omade seas’, sest alguses tundsin ma ennast tõesti siin väga üksinda. Ning kui ma seda kirjutamiseideed kollegidele rääkisin, siis meie kultuuridevahelise kommunikatsiooni professor Liisa Salo Lii ütles õhates: ”I’d like to write a book with title ’among the same’ ” – ka tema tundis ennast üksinda omade seas… Midagi väga tüüpilist ja igiomast Soomele on selles üksinduses, sellest mõtlemisel, selle tunnetamisel. See on osa Soome olemusest…(Esimene järeldus Soome elust niisiis sai juba kirja…)
Siin blogis saab olema üles joonistatud hulk erinevaid olustikupilte Soomest ja soome inimestest. Loomulikult on need pildid tehtud sümpaatiaga, südamest, kodutundega. Kirjutatud on tavalistest asjadest ja inimestest – kuid minu arvates on oluline vahetevahel ka tavalisi asju fikseerida, ja sõnastada, et nende üle siis saaks mõtiskleda ja selle abil elamisele uusi tähendusi leida.
Tänasks olen olnud ‘üksinda siin omade seas’ juba üle kahe aasta – nii kaua võtsin hoogu, et oma muljeid jagama hakata.
Ja et olla sajaprotsendiliselt korrekne – siis enam ei ole ma siin täiesti üksinda. Alates selle kooliaasta sügisest on minuga koos siin mu tütar. Nii et ka tema ja temaga seotud asjad satuvad tõenäoliselt siia lehele.